MUUSIKA: Ekstaasi ja vihkamise meisterlaulja
Eelmisel nädalal oli Richard Wagner Eestis kõige suurema tähelepanu all olev helilooja. Eesti Kontserdi ja Rahvusooper Estonia ühistöös toimus galakontsert tema ooperikatkenditest tunnustatud Wagneri-lauljatest välissolistidega ning Eesti Wagneri Seltsi ja Tartu Wagneri Seltsi korraldusel Wagneri-teemaline konverents. Haruldase külalisena saabus Tallinna helilooja pojapoeg, auväärses eas teatrijuht ja lavastaja Wolfgang Wagner, kes koos vennaga puhus Teise maailmasõja järel uue elu sisse kuulsale Bayreuthi ooperifestivalide traditsioonile.
RICHARD WAGNER (1813-1883) on maailma kultushelilooja number üks.
Esimesed veendunud wagneriaanid asusid tegutsema juba helilooja eluajal, nende toetusel kerkis spetsiaalselt Wagneri ooperite esitamiseks Bayreuthi ainulaadne ooperimaja. Wagner on olnud erakordne inspiratsiooniallikas, mõjutaja või huviobjekt kunstnikele, kirjanikele, filmitegijatele, filosoofidele, riigimeestele, heliloojatest rääkimata. Nimetagem vaid Nietzschet, Hitlerit, Thomas Manni, Baudelaire'i, Prousti, Renoir'd, van Goghi. Samas ei ole ükski teine helilooja kutsunud esile nii palju vihkamist nagu Wagner.
Kohe pärast Wagneri surma hakkas arvukalt tekkima tema muusikale ja tohutu mõjuga ideedele pühendatud seltse ja ühinguid. Kolm aastat tagasi loendati neid maailma eri mandritel kokku 110. Eestis tegutseb lausa kaks Richard Wagneri ühingut.
Eesti pinnal lavastati esimene Wagneri ooper juba aastal 1853 - tollal ehmatavalt uudsena mõjunud "Tannhäuser" jõudis Tallinna vaid kaheksa aastat pärast esietendust Saksamaal Dresdenis. 20. sajandil on Estonia teatris lavale toodud "Lendav hollandlane" (1925, 1958, viimati 1984), "Lohengrin" (1927) ja "Tannhäuser" (1942). Arvestades Wagneri rolli kultuuri ajaloos on seda väga vähe, aga kahjuks ei ole Eestis piisavalt sobiva häälega lauljaid ja ka teatri lava võimalused on liiga ahtad.
MIKS ON RICHARD WAGNER NII ligitõmbav?
Maailma haritumad muusikatundjad kinnitavad, et Wagner muutis muusikat, üldisemalt kunsti ja sellest mõtlemist enam kui ükski teine helilooja. Ta on ajaloo suurim ooperireformaator.
Wagner oli eriliselt võimas ja ärritav isiksus, kes väljendas oma kompromissituid seisukohti kirjasõnas ja ooperilaval, olles keskpärasuse vastu nii elus kui ka kunstis ning veendunud kunsti ja ühiskonna muutmise vajaduses. Wagner oli revolutsionäär ja suure egoga maailmaparandaja. Antisemiit ja saksa rahva ülemuslikkuses veendunu, kes süüdistas juute kunstis vohava võltshiilguse levimises. Ta elas põnevat ja stiilset elu nagu lihaks ja luuks saanud müüdikangelane mõnest oma teosest. Wagner kirjutas palju: oma ooperite (mida ta ise nimetas muusikadraamadeks) libretod, esseesid kunsti, juutluse ja poliitika teemadel. Ta tegutses ajakirjanduses ja jäädvustas oma elusündmused järeltulevatele põlvkondadele.
Wagneri muusika võib viia (intellektuaalsesse, seksuaalsesse) ekstaasi, kui ei tekita tülgastust. Olenevalt ooperist võib see luua kõigest kõrgemale tõstva üleva meeleolu ja vähemalt saksa inimeses äratada ka patriootilisi tundeid. Wagner võttis oma ooperite teemad saksa ja skandinaavia eepostest, legendidest ja müütidest. Ta käsitleb oma teostes peaaegu kosmiliste mõõtmetega ja igavikulisi teemasid: jumalate ja inimeste saatus, surm, võim, lunastus, vaimne armastus ja meeleline armastus ("Tannhäuser", aga eriti "Tristan ja Isolde", milles võib kuulda seksuaalse pinge kõige varjundirikkamat kirjeldust muusikas), kunsti käekäik ("Nürnbergi meisterlauljad"), jultunuks peetud vormis ka kristlus ("Parsifal"). Lavastajatele pakub Wagner tohutult tõlgendamisvõimalusi.
WAGNER SüNDIS LEIPZIGIS 22. mail 1813. Tema isa suri samal aastal, ema abiellus seejärel mehega, kes võis olla ka Wagneri pärisisa, seejuures juudi verd. Wagner sai ka ametlikku muusikaharidust, aga eelistas iseõppinud geeniuse imagot. Ta töötas mitmes teatris koormeistri või dirigendina, muuhulgas kapellmeistrina Riias, kust ta võlgades, passita, koos naise ja koeraga tormisel merel põgenedes sai väidetavalt tugeva tõuke "Lendava hollandlase" kirjutamiseks.
Aastal 1843 maandus ta kapellmeistri kohale Dresdenis, aga pidi 1849 poliitilistel põhjustel Saksamaalt pagendusse minema. Seejuures aitas teda teine 19. sajandi muusikasuurus, Ferenc Liszt, kelle tütar end Wagneri pärast lahutas ja hiljem temaga abiellus (ta polnud küll esimene). Maapaos Shveitsis kirjutas Wagner mitu esseed kunsti ja ühiskonna reformimisest, vajadusest vabastada kunst kapitalistlikust kasumihuvist, samuti juutide halvast mõjust kunstile - lausa komm Hitlerile, aga õnneks ei jää see ideoloogia Wagnerist mõeldes esikohale. "Saksa hinge" tugevdamise ja võõrast elemendist puhastamise tahte väljendust nähakse ooperis "Nürnbergi meisterlauljad".
Üks mees mõjutas 1850. aastatel tugevasti Wagneri mõtlemist ja isegi väljendusstiili ooperitekstides - Arthur Schopenhauer.
Augustis 1860 võis Wagner Saksamaale tagasi pöörduda ja mõni aasta hiljem leidis ta Baierimaal endale suurepärase toetaja 18aastase Ludwig II näol, kes maksis ära helilooja võlad ja kindlustas talle märkimisväärse sissetuleku. Nende suhte kohta kirjutatakse, et Wagner manipuleeris inimestega tegelikus elus sama vilunult kui oma ooperites. Vajalikul hetkel oli Ludwig Wagneri jaoks nagu päästja-rüütel tema loomingust, kes toetas ka Wagneri teatri ehitamist. Ülisuure orkestri ja kõrgete lavastuslike nõudmistega, kokku (olenevalt ettekande tempost) 15 kuni 18 tundi kestev tetraloogia "Nibelungide sõrmus" (ooperid "Reini kuld", "Valküürid", "Siegfried" ja "Jumalate hukk") vajas spetsiaalset ettekande kohta. Nii rajas Wagner Baieri väikelinna Bayreuthi ooperi Meka, et tema teosed saaksid vääriliselt esitatud ja publik võiks üksnes tema kunstile keskenduda. Bayreuthi teater on tuntud amfiteatri laadse ehituse, hea akustika, alati kaasaegseimate tehniliste võimaluste ja ebamugavate toolide poolest. Selle nurgakivi panekut Wagneri sünnipäeval 1872 tähistati Beethoveni Üheksanda sümfoonia ettekandega.
Wagner suri Veneetsias nagu Manni Aschenbach, tema keha viidi gondli ja rongiga Bayreuthi.
MILLES SEISNES WAGNERI ooperireform? Wagner loobus ooperimuusika jagamisest numbriteks, st aariateks, retsitatiivideks, ansambliteks, ja suundus järjest rohkem katkematult kulgeva muusika kirjutamisele. Ka möödunudnädalasel galakontserdil jäid paljude teostest välja võetud katkendite algused ja lõpud nagu õhku rippuma, kuna on oma meloodias, harmoonias jne nii tihedalt seotud sellega, mis eelneb ja järgneb. Wagneri ooperites on ülioluline osa nn juhtmotiivide (Leitmotiv) võrgul - tegelasi, ideid, sündmusi või esemeid esindavad lühikesed karakteersed muusikalõigud, mis ideaalis jäävad kuulajale meelde juba esimesel kõlamisel ja korduvad alati, kui tegelane ilmub või tähtsale objektile (näiteks mõõgale "Nibelungides") viidatakse. Wagneri harmoonia, mis eriti "Tristanis ja Isoldes" hakkas omal müstilisel moel kuulutama atonaalsust, avaldas hilisematele heliloojatele ülisuurt mõju. Tema ooperid on ajaloosündmused ka orkestratsioonis.
Lõpuks, Wagneri teeb nii paljudele kütkestavaks tema ideaaliks olnud idee Gesamtkunstwerk'ist - muusikat, sõna, tantsu ja visuaalseid kunste ühendavast totaalsest kunstiteosest, mille jõud tuleb kunstide koosmõjust ning milles ükski kunstiliik ei piira teist. Tegelikult on Wagneri loomingus siiski muusika alati kõigest ülem. Eks muusika pidamine kunstidest kõrgeimaks olnud ka põhjus, miks Wagnerile avaldas nii tugevat mõju Schopenhaueri mõtlemine.
Richard Wagneri tuntumad ooperid:
"Lendav hollandlane" 1843
"Tannhäuser" 1845
"Lohengrin" 1850
"Tristan ja Isolde" 1865
"Nürnbergi meisterlauljad" 1868
"Nibelungide sõrmus" 1876
"Reini kuld" 1869
"Valküürid" 1870
"Siegfried" 1876
"Jumalate hukk" 1876
"Parsifal" 1882
