Maailm teab taikomängu eelkõige tänu Nagano taliolümpiamängudele. Spordipidu kuulutati lõppenuks just selle pilli helide saatel - siis oli taikode taha koondunud 3000 mängija ümber. Nädalavahetusel andis Jaapani hiigeltrummiansambel Tammsaare pargis vabaõhukontserdi ning eile õhtul esines festivalil “Orient” Estonia kontserdisaalis.

Parima trumminaha saab poeginud lehmalt

Kazuko Shiomi sõnul on taikotrummid ainulaadsed: need on kõik valmistatud käsitööna keyaki-puust. Et sajandite jooksul on Jaapanis suuremõõtmelisi keyaki-puid väheseks jäänud, kasutatakse tänapäeval asendusena sarnaseid puid Aafrikast.

Puu tüve kuivatatakse loomulikul viisil kümmekond aastat; praegu, kui kuivatamine käib masinaga, kulub selleks aasta. Seejärel tüvi õõnestatakse ning kaetakse otstest lehmanahaga. Nahk peab olema parkimata ning Shiomi sõnul annavad parima naha 3-4 aasta vanused korra juba poeginud lehmad.

Et taikotrummist välja võluda erinevaid helisid, kinnitatakse trummi kerele spetsiaalsed metalljublakad, millega häält timmida. Taikotrumme lüüakse sirge puupulga, mitte käega.

“Kas taikotrummi mängimine on raske?” naerab Shiomi küsimuse peale. “Ei sugugi! See on sama lihtne nagu klaverimäng - tuleb õigel ajal sõrm õigele klahvile vajutada. Taikot lüüa pole kunst, et selle abil aga erinevaid tundeid ja helisid välja tuua, läheb vaja juba pikemat harjutamist ja mänguoskusi. Taikotrumme mängitakse Jaapanis nii pulmas kui matusel. Ometi on nende tähendus erinev, mistõttu taikomängija peab oskama oma mänguga emotsioone väljendada. Seda annaks võrrelda kirikukellade helinaga. Pulmas on nad ärevad ja rõõmsad, matusel tontlikud ja kurvad.”

Suurim taikotrumm, mille läbimõõt on 267 sentimeetrit, valmis Jaapanis 1996. aastal ning selle tegemiseks kulus viis aastat.

Igas inimeses on väike taiko sees

“Taikomäng pole pelgalt trummi tagumine,” räägib ansambli juhendaja ning Taiko Assotsiatsiooni asepresident Kazuko Shiomi, “vaid ka vaimne väljendus. Kui taikod põrisevad, siis sellest tekkinud vibratsiooni kasutatakse taevaste jumalustega suhtlemiseks. Neil vibratsioonidel on oma energia ning nende abil saab mõjutada ümbritsevat.”

Proua Shiomi selgitab, miks taikomuusika inimestele meeldib, alateadvusega. Ta on veendunud, et igas inimeses on sees väike taikomängija - süda. “Rütmil on inimese elus väga suur osa. Juba vastsündinu tunnetab ema kõhus südamelööke - neidsamu rütmilisi lööke kasutatakse ka taikomängus. See lummab ja ühendab inimesi.”

Vale oleks arvata, et taikomäng pelgalt trummide löömises seisneb - sama suur tähendus kui õhku saadetud helil on ka peetud pausil.


Jaapani hiigeltrummide ansambel O-Suwa Taiko

Trummiansambel O-Suwa Taiko loodi 1947. aastal. Sinna kuulusid nii vanade taiko-suguvõsade järeltulijad, kes on oma oskused omandanud põlvest-põlve edasiantava õpetuse järgi, kui ka tavalised inimesed, keda ühendas huvi ja armastus iidse muusika vastu.

Ansambli juht Daihachi Oguchi on pärit perekonnast, kelle juured ulatuvad iidsete taikomängijateni 16. sajandi keskel, Kawanakajima kuulsa lahinguni, kus samurai Shingen Takeda kogus kokku 21 taikotrummarit, et sõdurite võitlusvaimu tõsta.

Taiko trummid kuuluvad loomuliku osana pühamutes toimuvate rituaalide, pidustuste ja festivalide juurde, nii esineb ka O-Suwa Taiko regulaarselt Suwa piirkonna tähtsamates pühamutes.

Lisaks sellele esindab O-Suwa Taiko ka mainitud ajaloolises lahingus esmakordselt kasutatud võitluslikku trummimängutehnikat, mille eesmärgiks on liita inimesi ühtse tegevuse kaudu, luua vajalik hingeline side ja meeleseisund.

O-Suwa Taiko trummide ansamblis on kasutusel kuni 18 erinevat löökpilli, millele lisanduvad mitmed traditsioonilised ja kaasaegsed instrumendid (saksofon, süntesaator jt.).

Ansamblisse kuuluvad: Kunio Furuya, Akemi Matsueda, Nozomi Kasai, Hidehiko Takabayashi, Yuriko Michinoushiro, Hironobu Tanaka, ansambli juht on Dainichi Oguchi.


Perekonnanime ja passita esineja oli liiga ehe, et festivalile tulla

Ida muusika festival “Orient” pakub 11 päeva jooksul nii kontserte, tantsuetendusi kui ka foto-, kalligraafia ja ikebananäitusi.

1992. aastal Eestis esimest korda peetud festivali “Orient” kunstilise juhi Peeter Vähi sõnul on järjest raskem leida autentseid rahvamuusikuid, kes oleksid vabad võõrastest mõjutustest. “Orient” on püüdnud võimalusel tänapäeva ja traditsioonilise sümbioose vältida ning pakkude ehedat rahvakultuuri.

“Hiljuti avastasime Bhutanis ühe tõelise rahvamuusiku - Dopay. Mees “sajandite tagusest ajast”, halli habemega laulik, kel pole ei perekonnanime ega passi ja kes kõneleb vaid dzongkha keele üht dialekti. Pärast tõlkide vahendusel peetud pikki läbirääkimisi osutus Dopay siiski liiga autentseks: dzongka keelega on raske läbi saada lennujaamades, passita ei lasta lennukisse, hobusega tulek võtab liiga kaua aega.

Nii möödubki tänavune “Orient” kahjuks ilma Dopayta. Meie aga oleme saanud kogemuse võrra rikkamaks: seda, mis juurtega kuulub oma algsesse keskkonda, pole tarvis püüda sealt vägisi välja rebida.”

Festivali “Orient” esimene kontsert oli eile Estonia kontserdisaalis - esimest korda esines Eestis Jaapani hiigeltrummide ansambel O-Suwa Taiko. Eile avati Estonia kontserdisaalis ka näitus jaapani kalligraafiast - shodost - ja ikebanadest, Vanemuise kontserdimajas aga Madis Eelma fotonäitus Kagu-Aasiast. Samast päevast alates on restoranis Bukhara india ja hiina toitude erimenüü. Siis tuleb nädalane paus. Täismahus läheb festival lahti 9. mail.

Valdo Jahilo