Muusika süütundeta

 (1)

Eestisse on jõudmas koostöös autoriga tarvitatav creative commons’i tava, mis tähendab, et ilma edasimüüjat või korporatsiooni nuumamata leiab internetist legaalsed leheküljed, kus saab autoriga otselepingu sõlmida.

Kes ei oleks internetist mõnd filmi maha laadinud ning seda DVD peale kopeerinud? Või sõbrale sünnipäevaks kokku seadnud lemmiklugude plaadi, mis korduvalt pidudel esitamisele on tulnud? Saatnud netis mp3-sid?

Senine koopiakultuur oli legaalne

“Ähvardamine ja käeraudade piltide ajalehes avaldamine ei paku lahendust,” sõnab tehnokratt ja IT-ideoloog Peeter Marvet. “Pigem tuleks leida alternatiive, luua legaalseid saite, et autoreid mõistlike tingimustega kaitsta, ent samas mitte ära lõigata neid võimalusi, mida internet oma loomingu levitamiseks pakub.”

Marvet leiab, et meie senised kultuuritarbimise tavad seab piraatluse mõiste kõva küsimärgi alla. “Autorikaitse põhimõte ongi see, et EI saaks toimuda sama, mis on toimunud raamatutega terve elu – sa võid raamatu osta, laenata sõbrale, lugeda ette. Või siis lindistada raadiost lugusid, et neid peol diskoripuldist mängida,” lausub ta.

Tehnokratt ise ei kuulu autorikaitse äärmuslaste ridadesse, pigem pooldab Marvet koostöös autoriga tarvitatavat creative commons’i tava, mis tähendab, et ilma edasimüüjat või korporatsiooni nuumamata on internetis täiesti legaalsed lehe-küljed, kus saab autoriga otselepingu sõlmida ning mõõduka tasu eest endale tema teoseid kopeerida - tegu on osalise autoriõiguse litsentsi ostmisega.

Üks selliseid saite on näiteks www.magnatune.com, mille bannerile ilmub kiri “internetimuusika ilma süütundeta” ning teiseks “me ei ole kurjad”. Valides endale sobiva muusikapala, võid valida litsentsi võimaliku hinna ning täita lühikese ankeedi võimalike levitamisvõimaluste kohta.

“Üllataval kombel on inimesed ausad ja kui neilt paluda selliste lepingute täitmist ning pakkuda võimalust maksta otse autorile viis kuni viisteist dollarit, siis tavaliselt lepingut täidetakse,” sõnab Marvet. “Autoril saab ainult hea meel olla, sest tema teos levib, kuulsus kasvab ning ta saab ka mõõdukat tasu. See on vastastikusel respektil põhinev süsteem.”

Tehnokrati sõnul on Eestiski sellised saidid loomisel, kuid esialgu pannakse neid meie seadusandlusega (näiteks võlaõigusseadus) vastavusse. “Ma arvan, et sellega on sama lugu kui liiklusega: kui meil on tohutu liiklusmärkide jada, mis keelavad ja käsivad, ning tohutu liiklusõnnetuste arv, siis näiteks mõnel pool idamaal pole liiklusmärke ollagi, aga autod, rikšad, eeslid, mopeedid ja muud püsivad liikluses elu ja tervise juures,” sõnab Marvet. “Võib-olla oleks aeg hakata rohkem kraane lahti keerama?”

Mis on creative commons?

Aastal 2002 algatas jurist Lawrence Lessig koos mõttekaaslastega mitmest ülikoolist organisatsiooni, mis pakub vabalt kõikidele huvilistele litsentse, mis võimaldavad lahkemate tingimustega autoriõigust kui klassikaline “all rights reserved”.

Creative Commons on lühidalt public domain’i ( igasuguste piiranguteta materjalid) ja tavaautoriõiguse (kõik õigused piiratud) vahele jääv kesktee, mida kasutavad näiteks BBC ja Massachussetsi tehnoloogiainstituut oma materjalide jagamiseks.

Creative commons’i litsentsid võimaldavad autoril sätestada tingimusi. Näiteks võib ära määrata, kas on vaja autorile viidata, kas tuleb loomingut edastada muutmata kujul, kas tohib kasutada kommertseesmärkidel ning kas uus teos, mis vana baasil tehakse, tuleb samadel tingimustel edasi jagada.

Creative commonsi tekstid on tänaseks kohaldatud 21 riigi jaoks, eestikeelne versioon on praegu töös. Inspiral.net juhataja Henri Laupmaa, kes koordineerib Creative commons’i litsentside eestindamist, toetab selle põhimõtet, kuna praeguse infoleviku võimaluste juures on vaja mõistlikku autoriõiguse definitsiooni, mis aitaks valdkonda korrastada.

Esimesed rakendused on jõudnud Eestimaale, näiteks kasutavad creative commons’i põhimõtet www. estonica.org, www.tehnokratt.net, www.kultuur.info ja muusika vallas www.arm.ee. Käsil on eestikeelsete litsentsitekstide juriidiline ülevaateekspertiis, mis on plaanis avaldada 2005. aasta märtsiks.

Loe veel

“Soovitan lugeda Lawrence Lessigi raamatut “Free Culture”, mis on võrgus saadaval http://free-culture.org/ aadressil, et säärase põhi-mõtte vajalikkusest laiemas kontekstis aru saada,” kommenteerib Henri Laupmaa.

Vaata ka:

www.creativecommons.org

http://creativecommons.galerii.ee

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare