Muusikadokumentaal „Eesti muld ja Eesti Ruja” tõestab, et on aeg Ruja mängufilmiks
Kitarrist Jaanus Nõgisto ütleb filmis väga õigesti, et Ruja polnud ainult bändiliikmed ja muud asjaosalised, vaid terve liikumine. Sama põhimõtte tabab suurepäraselt ka Tarvo Mölderi film, mis üldjoontes kolme ossa jaotatuna liigub kontsertfilmi, dokumentaali ja komöödia vahepeal ning see ehk muudabki filmi niivõrd eriliseks: sa naerad, nutad ja laulad kaasa.
Nõgisto ja Rannapi eriarvamustest ja tülidest on palju räägitud ning seda ainet ära kasutades monteeriti filmi jaoks kokku pikad episoodid nende vaidlustest. Ja mitte ainult – komöödia loomiseks lõigati näiteks kokku Rannapi ja Nõgistoga tehtud individuaalsed intervjuud, kus nad on alati eri meelt, ja kui ei olegi, suudavad ikka leida nurga, mille alusel teineteisele vastu rääkida, sest nii suured egod ühte stuudiosse ei mahu, aga teineteiseta ka hakkama ei saa. Proovide jälgimine ja muusikute omavaheliste vaidluste vaatamine muutub kiiresti nii heaks komöödiaks, et raske on naeru tagasi hoida ja mitte mõelda, kuidas hea režissööri käe all saaks seda mängufilmis sama orgaaniliselt esitada.
Alenderit näeb laulmas vähe
Jah, filmis jagub pikalt kaadreid kontserdist endast, aga õnneks taandub juba nähtu ja kogetu tagaplaanile ning esikoha võtavad Ruja bändiliikmed, kelle karakterid ja omavahelised suhted on sedavõrd huvitavad, et tabasin end mitu korda mõttelt, kus on Eesti täispikk mängufilm Rujast. Urmas Alender nägi välja nagu noor Mel Gibson, aga kuna aeg on teinud oma töö, siis teda enam kasutada ei saa. Mida ma tahan öelda? Ruja vääriks mängufilmi ja „Eesti muld ja Eesti Ruja” tõestab seda.
Filmikogemuse vahest kõige kummastavam osa tulenes tõigast, et Urmas Alenderit näeme laulmas väga vähe ja sedagi alles lõpus. Kuid kuulates uusi noori lauljaid, kes esitasid klassikalisi Ruja lugusid, sai mulle selgeks tõde: Alenderi jumalikku häält nende omaga kõrvutada oleks olnud mõttetu ja lausa alandav, sest ükski neist ei saa tema vastu, nad pole isegi samal kõrgusel ja vaevalt sinna ka kunagi jõuavad. Alenderit meenutades ei kuula mina näiteks mitte Ruja laule, vaid tema kogumikalbumilt pärit lugu „Kui mind enam ei ole” ja vaatan sellega kaasas käivat videot – see mänglev kergus, see pingutuseta laulmine, see liikumatu olek, see puhas emotsioon nii hääles kui ka näos. Ükski uutest lauljatest ei suutnud tabada sama maagiat, aga pole ka vaja, sest välku ongi raske uuesti pudelisse püüda. 20. augustil esinenud lauljad suutsid aga kokku keevitada terviku, mis omas mahlas ja oma nurga alt toimis suurepäraselt, ning filmi kontserdiosa on selle ka väga hästi tabanud.
Alenderi meenutused saabuvad alles lõpus ja see muudab nukraks nii asjaosalised kui ka filmi tooni. Kahtlen, et keegi kinost päris kuiva silmaga lahkub. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks „Eesti muld ja Eesti Ruja” ei võiks olla menufilm, sest see on mõeldud eestlastele, Ruja fännidele üleüldiselt, muusikajaloo huvilistele, muusikutele ja muidugi ka neile, kes ei pruugi Rujast suurt midagi teada.
Filmi näidatakse jõulukuul kokku kolmel päeval, 2., 4. ja 6. detsembril Forum Cinemase kinodes Tallinnas, Tartus ja Viljandis.
Hoolimata tõsiasjast, et olen üks selle muusikadokumentaali „objektidest”, julgen öelda, et pole nii ägedat ja dramaatilist visiooni Eesti rokkmuusikute tõsielust näinud. Selle dokumentaalfilmi tegijatel on õnnestunud tabada ja terviklikuks looks komponeerida kõige olulisem, mis nädala jooksul selle aasta ühe suurejoonelisima kontserdi ettevalmistamise ja teostumise jooksul toimus. Mul ei tekkinud kordagi mõtet ega soovi selle vormistamisse kuidagi sekkuda. Mulle isegi tundus, et nad seiklesid minuga samas kosmoses ja aegruumis, otsides midagi senikogematut. Paljud kuuldud noodid ja suhted üllatasid mindki.
