Nädala päevik: Elvis ja Silicon Valley
E: Tegelikult algas kõik nädal varem. Murdsin pead, kummast Silicon Valley lennujaamast lennata tööreisile Los Angelesse – ja see omakorda sõltus sellest, mis plaane me elukaaslasega nädalavahetuseks teeme. „Kuidas oleks hoopis Vegasega?” küsis Karoli järsku, ja tema kavalast silmavaatest sain aru, et tegemist pole ootamatu kasiinokihuga.
Nüüd, nädal hiljem, istume ühe Las Vegase kantriklubi terrassil. Väljas on 41 kraadi, kohiseb kunstlik kosk ning enam ilusam see päev olla ei saa – paar tundi varem olime öelnud teineteisele „jah”. Mu vastas istub mu naine. Sõpradelt, kes veebikaamera kaudu tseremooniat jälgisid, saabub lahedaid SMSe. Ei, meile laulnud Elvis ei olnud paraku vallaline.
Hommikul viib Virgin meid San Franciscosse. Pool tundi hiljem keeran harjunud rutiiniga NASA Ames’i baasi, mida ilmestavad Viru hotelli suurune tuuletunnel ja põõsa taga luurav kosmosesüstiku mudel.
T: Lõuna Palo Alto legendaarses University Café’s vene riskikapitalifirmaga, keda nõustan. Käime läbi nende uue fondi investeerimisplaanid. Pärast kohtun paari tehnoloogiafirmaga, kellest mu oma ettevõtetel võiks kasu olla.
Õhtusöök on eestikeelne, koos Karoli ja Eesti Skype’i endise pealiku Sten Tamkiviga, kes on just alustanud õpinguid Stanfordis. Õhus on segu nukrusest ja rõõmsast ärevusest. Laua taga on kolm inimest, kellest keegi ei ole kindel, kus on ja mida teeb aasta pärast. Aga me oleme ühel nõul, et tehnoloogiahulludele pole viljastavamat keskkonda kui Silicon Valley.
K: Varahommik. Esimene lend Chicagosse läheb valutult, kuid maandudes lülitan telefoni sisse ja avastan kiretu SMSi SASilt: teie Stockholmi lend on tühistatud. Mu huulilt libiseb f-sõna. Meid pannakse Pariisi lennu peale, kust peaksime lendama Frankfurti ning võib-olla jõuaksime siis Tallinna. Kuid Pariisi lennuk läheb katki. Meid broneeritakse Müncheni lennule – kuid siis tühistatakse sealt edasilend. SASi öine kõnekeskus keeldub meid panemast Kopenhaageni lennule – ilma 5000 dollarit maksmata – kuigi selle äriklassis on kohti. Lõpuks räägin lihtsalt ära kellegi Carlose SAS check-in’is, ning – voilà! – me lendame kodumaa poole – ja mitte turistiklassis. Meiega koos on lahe väliseesti vanaonu, Chicago loomatohter, kes eesti keelt kuuldes meie seiklustega ühines.
N: Maandudes on öö ja päev lootusetult segamini. Kohvritest pole loomulikult mingit märki. On versioone, et nad läksid Pariisi, jäid Chicagosse või hoopis lustivad Orlandos. Võtan lennujaamast tulles poja peale – nii hea on teda pärast mitut nädalat näha – ja otsime kõige eestimaalikuma toidukoha vanalinnas, milleks osutub kogemata Von Krahli õu. Mitte just mu tavaline valik, aga kodune kotlet on tõesti hea. Ja siis variseme magama. Avatud akna taga laulavad linnud ja õhk on kuidagi jahe ja puhas. Kodu.
