Nädala päevik: Ülevaade olevikust vihjetega tulevikule
L: 18. august. Saabub kogu Eesti paviljoni ehitusmeeskond, ühtlasi ka suurem osa loovkollektiivist, Marco Polo lennuväljale. Varajane saabumine tagab ohutu distantsi keskpäevasest kuumusest, mis aklimatiseerumata võib tekitada tõsist vastumeelsust edaspidi väljapoole majade kaitsvaid seinu liikuda. Siestad on põhjusega – ilma nendeta peaks Veneetsias ja kogu Itaalias kasutama päikese poolt uputatud tänavatel inimeste kastmissüsteemi. Peale oma vajalike objektide ladustamist uude koju on esimene eesmärk üle vaadata näitusepind. Nagu ühele suurüritusele kohane, on asjad pidevalt muutumises ning tihti on ka korraldajatel raske kõigel silma peal hoida – meie paviljon Arsenales on uue kipsseina tõttu lühenenud poole meetri võrra. Kahjuks on see paratamatus ning õhtul saab vaid joonistelt üle kontrollida, et muudatus on näitusele ohutu.
P: 19. august. Kogu ekspositsiooni ehituseks vajalik kraam saabub järgmisel päeval, jääb vaid üle mõelda kogu seni plaanis olnud paviljoni ehitusstrateegia. Veneetsias olles on muidugi seda kõige parem teha lõõskavas päikeses kõrvalasuvas Lido rannasaarel. Vesi on ülesoolatud ja päikesepõletus kerge tulema.
E: 20. august. Euroopa-tuurilt saabub näituse sisu ja vajalik varustus. Tallinna linnahallist laenuks saadud originaalelemendid – diivanid, peeglid, kell ja sektoritähis – on ühes tükis ja Veneetsias. Loomulikult ei saa olukord jääda ilma pingeta – pärast pikka ootamist nõustub korraldav osapool meie näitusealale ära transportima kogu meie paarsada kilo kaaluva kauba. Päeva lõpuks oleme püsti saanud ja kokku pannud esimese konstruktiivse osa kogu paviljonist – peegelseina.
T: 21. august. Päev koosneb ühest lihtsast ja ühest keerulisest ülesandest – vastavalt lahtipakkimine ja seinte värvimine. Mitteitaallastest töömeestel kõrgusepiirang – umbes 1,5 meetrit maapinnast. Paviljoni seinad on 6 meetrit kõrged. Lahendus – pikad meeskonnaliikmed, oma redel ja teleskoobiga värvirull. Oleme tõesti tänulikud korraldajatele, kes lubasid meil üldse seinasid värvida ja pigistasid silma kinni õhuakrobaatika valdkonda kuuluvate olukordade juures.
K: 22. august. Saime tunda suurürituse bürokraatia vajakajäämise täit kahurvärki. Kuna Veneetsia Arsenale on ajalooliselt oluline ja väärikas hoone, siis on keelatud kinnitada asju tema vanasse kehasse. Meie hoolikalt konstrueeritud toetussüsteem rippelementidele pidi kolima taladelt roovidele. Eneselegi teadmata olid meie palgatud kohalikud töömehed – ülemus Pablo, ehitaja Marco ja elektrik Mario – ühed parimad kogu näitusel. Öösel kell 2 lõpetades olid üleval kardinad, projektorid, valgussiin ja sektoritähis.
N: 23. august. Paviljonis tunda kiireneva lõpu hingust – viimane värvikiht kuivab seinal, diivanid asetatakse oma püsikohtadele ja projektorid fokuseeritakse viimast korda. Õhtul tähistatakse kogu saavutust hommikul turult ostetud kaheksajalgadega – reisi lõpuks on neid söödud juba tervelt kuus.
Järgmise kolme päeva jooksul tuleb vaid üle kontrollida tehniliste elementide töötamine ning vastu võtta ühe uusi laineid eestlasi, kes saabuvad Eesti ekspositsiooni avamiseks. Paviljon tuleb hoida pidevas valmisolekus, sest iga hetk võib sisse jalutada biennaali žürii.
E: 27. august. Kell 16.15 avatakse lõpuks Eesti paviljon. Tegemist on kinnise üritusega, sest 27. ja 28. augustil liiguvad Giardini ja Arsenale aladel vaid arhitektid ja ajakirjanikud. Meile jääb vaid kõige raskem ülesanne – kahe päeva jooksul näha ja aru saada teiste riikide paviljonidest ja arhitektide näitusest. Suurusest hoolimata või just selle tõttu ei tohi ära unustada, et biennaal on ülevaade olevikust. Tegemist on hetkeseisuga, kus on vihjeid sellele, mis tulevikus juhtuda võib. 28. augustil avatud Veneetsia arhitektuuribiennaal on tulevikule vaid ettevalmistus.
