Phlox
Hinne 4
„Talu”
Phlox, nagu siin muusikaküljel möödunud nädalal kirjutatud sai, on kümme aastat koos mänginud ja koos praegusega neli plaaditäit instrumentaalmuusikat teinud Tallinna bänd. Ning nende stiilimääratluse võib siitsamast arvustuse pealkirjast välja lugeda. Fusion. Nädal tagasi vist nentisin ka, et esmakohtumine Phloxi muusikaga võib peavalu põhjustada. Seda eriti kontserdil, kui kõik on nii-nii vali ja kaootiline, lausa talumatu. Niisiis võiks esimese hooga eeldada, et albumi „Talu” nime tuleb võtta käskivas kõneviisis tegusõnana. Kümme lugu ja 55 minutit talumatuse talumist.
Kuid kui talumatus talutud ja lummus laiutama hakkab, muutub „Talu” neutraalseks nimisõnaks. Närvesöövast klõbistamisest ja ludistamisest saab asjalik askeldamine, lood loksuvad paika, kuid kirjutamaks, miks (ja täpselt millised) maaelu kujutavad pildid alateadvusest selles kuulamisfaasis esile kerkivad, mul enam ruumi ei jätku. Ühesõnaga – „Talu” on rohkem kui talutav.
Mart Niineste
levimuusika
Kreatiivmootor
Hinne 4
„Kaleidoskoop”
Üldiselt ma jälestan „naljabände”, aga ega Kreatiivmootor seda polegi, nad on lihtsalt vaimukad. Reisijad, aga mitte turistid, nagu öeldakse loos „Voyageurs”. Ansambli teise plaadi ilmumiseks on liikmete arv kahekordistunud, väärikatest külalistest rääkimata. Plaadinimi on tähenduslik – kuuleb džässi, ambient’i, reggae’t, lõõtsafolki ja nii edasi, lisaks palju ilusaid sõnu, kõik skisofreenilise innuga üksteise otsa kuhjatud, karismaatiline frontman Roomet Jakapi pühaliku hoolega laulmas ja lalisemas. Kohati on see hüsteeriliselt naljakas („Pruudi isa palub sõna”), kohati pungilikult mõnitav („Mõnud”) ja ootamatult sageli hingematvalt kaunis („Avanejad”). See bänd teeb enda tõsiselt võtmise väga raskeks, aga nii andekaid tüüpe peab tõsiselt võtma. Kvantansambel maailmast, kus Schrödingeri kass ei tea pärast kotist väljasaamist enam isegi, on ta nüüd õigupoolest elus või surnud.
Kaarel Kressa
