Nädala raamat
Muidugi, “Twyborni loost” peaks õieti kirjutama homo või transvestiit. Mina pole kumbagi. Ei ole kunagi tajunud endas kihelemas emast elementi, mis väidetavalt igas mehes pidavat kirvendama.
Ka tõlkija Riina Jesmin kõneleb oma järelsõnas absolutiseerivalt “meis kõigis kätkevast vastaspoolsusest”. Ilmselt olen ikka pisut anormaalne, nõnda nagu hiljuti veel homod olid.
Riina Jesmini tõlkijahuvi homoseksuaalse kaldega kirjanike vastu on märgatav, meestest on ta ümber pannud näiteks E. M. Forsterit, Henry James’i, Peter Ackroydi, Ronald Firbanki, lesbilistest Virginia Woolfi, Willa Catherit ja küllap veel mõnda. Ja teinud seda enam-vähem alati veenvalt,
Jesminist on kujunenud üks meie viljakamaid ja kvaliteetsemaid ümberpanijaid. Ka Patrick White’iga saab ta suurepäraselt hakkama, ehkki “Twyborni lugu” on kirjaniku üks komplitseeritumaid tekste.
White kuulutas “Twyborni” valmides selle oma viimaseks romaaniks. Ilmselt seetõttu, et lisaks skandaalsevõitu “Twybornile” plaanis ta ka avameelset autobiograafiat, milles tahtis avalikustada oma homoseksuaalsuse ja kooselu Manoly Lascarisega. Paljastus ilmuski paar aastat pärast romaani.
Küllap arvas White, et pärast “Twyborni” ja “Mõrase klaasi” trükkimist on ta ühiskonnaga sedavõrd vastamisi, et edasine kirjanikutöö kipub raskeks kujunema. Ent maailm oli selleks ajaks juba muutunud ja ühe looja homoseksuaalsus ei löönud enam ühiskondlikku arvamust rööpast välja. Ehkki – Nobeli kirjanduspreemia Ïürii taadid poleks vist enam talle preemiat andnud. Õnneks sai White laureaadiks aasta enne
“Twyborni” ilmumist.
Tegelikult on peidetud homoseksuaalsus, konventsioonist irduv ja hälbeline jooksnud punase jutina läbi kogu White’i loomingu. Alul hoolikalt ifreerituna, aegamisi endalt hilpe heites. Ehkki tormi tekitas kirjanik üsna varakult.
Kuuekümnendail aastail peeti just teda kirjanikuks, kes lõpetas austraalia literatuuris sotsiaalse realismi võimutsemise ja süstis sinna modernistlikku personalismi. Kirjanduse huvi suundus väliselt, ühiskondlike tingimuste kriitikalt üksikinimese sisse, tema psüühikasse ja instinktidesse.
Kuigi White ei loobunud jälestamast seltskonda, kipsistunud moraali ja oli sedaviisi ka selgelt sotsiaalne ja satiiriline, sai tema puhul oluliseks konflikt hälbinud indiviidi, sageli veidrikuks maskeeritud üksik-isiku ja ühiskondliku jäiga konventsiooni vahel. Andes samas märku, et see vastuolu kehtib valuliselt ka seksuaalses vallas. Näiteks “Vivisektoris” kinnitab ta, et just seksuaalsus on igasuguse loomingu impulss, viidates nii ka omaenda loome kulisside taha.
esiotsa peeti teda Joyce’i, Lawrence’i ja Elioti jüngriks, ning elavad austraalia klassikud Alan Marshall ja Katherine Susannah Prichard heitsid talle vihaselt ette pessimismi, irratsionalismi, pahelist kirge psüühiliste anomaaliate vastu, White’i loomingut aga tervikuna “rünnakuks humanismi” pihta.
Ent White võitis selle sõja ja juba 1966. aastal kirjutas R. Bissenden: “Kui praeguses Austraalias White’i reputatsiooni miski ka ähvardab, siis on see oht olla pigem üle- kui alakiidetud”. Ja kirjaniku võidukäik jätkus, püsides üsna õnnelikus sünkroonis ühiskondliku moraali üldise liberaliseerumisega.
Tänapäeval mõjuvad kõiksugu seksuaalsed identideediotsingud juba tüütult. Pole enam midagi justkui otsida, igaühel peaks koht seksuaalses mustris klaar olema.
Ent White’ile on alati olnud olulised eneseteadvustamise probleemid ka laiemalt, näiteks autraallase rahvuslikud eneseotsingud siin kirjus ja muutuvas ilmas. Selles plaanis võib ta huvitav olla ka eestikeelsele heterole, kaduma tükkiva väikerahva murelikule liikmele. Selle nimel võib end läbi järada ka “Twyborni loo” rängast modernistlikust tekstist.
