— Kui teie juurde tuleb kaunis noor daam ja ütleb: “Ma olen 26-aastane vanatüdruk, tahaksin väga meest ja lapsi, aga mul on tunne, et olen meeste jaoks täiesti nähtamatu.” Kas gestaltteraapia saab teda aidata?

— Geštalt eeldab kõigepealt oma vastutuse nägemist: jah, ma tahan oma probleemiga tegeleda. Terapeudil on oskused ja tehnika, et aidata inimesel enda jaoks vastuseid leida, avaneda, vaadata ennast kõrvalt. Geštalt ei ole trikiteraapia, paljuski on see töötamine „siin ja praegu” meetodil. Midagi selle kliendi käitumises räägib kohe, milles tema probleem seisneb: kuidas ta terapeuti usaldab, kuidas ta ise ennast usaldab – suhted on ju paljuski usalduse küsimus – kui palju me ennast avame ja laseme välja paista. Kui lasen endast paista ainult ilusat ja head või järgin mingeid kindlaid välimusnorme, siis seda usalduslikku suhet ei teki.

Alati ei aita see, et tead oma probleemi: ahaa, mul oli lapsepõlves isaga raske. Geštaldis minnakse seletusest edasi katsetustesse. Võib proovida näiteks oma kurbust näidata. Teoreetiline seletus on tore küll, aga see ei pruugi muuta inimeses midagi. See, mis muudab, on julgus grupitöö turvalises keskkonnas katsetada, teha teisiti. Loeb kogemus, mis sellest saadakse.

— Eestlasi peetakse üsna endassetõmbunud rahvaks. Kui paljud on valmis ennast avama?

— Usaldamisvõime on erinev. Mõnega võib juhtuda ka see, et olulistele teemadele lähenedes läheb ta veelgi rohkem lukku, teine on rohkem avatud.

Isiksuse avamise kursusel ei ole algajaid või edasijõudnuid, igaüks liigub edasi sealt, kus ta omadega parajasti on. Alati on veel midagi avastada. Vahel on nii, et ei olegi konkreetset probleemi, aga tahaks lihtsalt areneda, midagi uut leida.

Geštaldis leitakse need niidiotsad, mis äratavad midagi sinus üles.

— Enne gruppi võtmist on teil soovijatega individuaalne vestlus. Kas see tähendab sisseastumiseksamit ja kas keegi jääb ukse taha?

— Osa aega individuaalvestlusest kulub sellele, et uurida, mis on selle inimese ootused ja teemad. Teine pool sellele, et selgitada talle, mis grupitöös toimub. Geštaldi gruppides ei ole loenguvormi ja me ei võta kedagi vaikselt nurka istuma. Peab olema valmis ennast näitama ja endaga tööd tegema.

— Kellele geštalt ei sobi?

— Kui inimesele on endasse vaatamine liiga hirmutav või ta ei taha oma asjadest võõraste juuresolekul rääkida. Väga noori (alla 25) me ka tavaliselt ei võta, geštalt on eksistentsiaalne ja eeldab teatavat küpsust.

— Mis siis grupis toimuma hakkab?

— Grupp on justkui päriselu minimudel. Siin tuleb ruttu välja, kes on oma tüübilt aktiivne suhtleja, kes ei suhtle üldse. Mõnel näiteks on hästi raske positiivset tagasisidet vastu võtta, sest ta on harjunud endast kriitiliselt mõtlema. Selline inimene nagu ei kuulekski, kui grupp teda millegi eest kiidab – ta on harjunud oma elus seda mitte tähele panema, aga kurdab, et keegi teda ei hinda.

Või näiteks võin ma omaette arvata, et väljendan end selgelt, aga grupp annab tagasisidet, et ei saanudki aru, mida ma öelda tahtsin. Tuge saab sellestki, kui ilmneb, et teistel on sarnased mured.

— Te ütlete, et tegelete jõustamisega. Mida see tähendab?

— Tihti räägivad inimesed, et suhtlemine väsitab, paljudel on energia otsas. See väsitab siis, kui suheldes ollakse mingis rollis, maski taga, mingil põhjusel ei olda mina ise. Geštaltistid on seisukohal, et energiat on kõikides inimestes enam-vähem ühepalju, aga seda kasutatakse erinevalt. Tunnete mahasurumine võtab palju energiat. Ületades hirmu olla see, kes olen, ja avaldades end ausalt, võib suhtlemisest hoopis energiat juurde saada.

— Ole see, kes sa oled – see on vist psühholoogide poolt kõige rohkem ekspluateeritud lause. Paljud aga ei teagi, kes nad on. Mis siis teha?

— Alustada võib väikestest asjadest. Kui ma juba julgen välja öelda, et ma ei tea, kes ma olen, siis saab grupis küsida teistelt, milline ma neile tundun.

Nõuab julgust olla mõnikord rumal või vihane. Inimese nn negatiivses pooles, mida ta iga hinna eest varjab, on palju loovust peidus. Grupitöös saab välja tuua neid omadusi, millest inimene ise arvab, et see ei ole okei. Tihti pole teiste tagasiside hoopiski see, mida kardeti. Tobedustes on tohutult loovust, ja julgus ekslik olla on vabastav. Kui kogen, et võin eksida, ei pea ma enam tingimata vastama teiste ootustele.

— Inimene saab grupis võimsa kogemuse, aga siis peab ta oma normeeritud argipäeva tagasi pöörduma ja unustab kõik, mis grupitöös kogetud.

— Kui inimene püüab õigeid mõtte- ja teguviise meelde jätta, võib ta selle ära unustada, kogemuse kaudu omandatut aga ei unustata.

Me tegeleme teraapias palju ka sellega, kuidas uut kogemust ellu kohandada. Suure entusiasmiga võib inimene hakata teistele ja endale idealistlikke ootusi esitama, arvestamata reaalset olukorda ja teiste valmisolekut.

Kõigepealt tuleb siiski veenduda, et teised on meil kuulamas ja nägemas, kui oma ootusi esitame ja end väljendame. Geštalt ei ole egoismi õpetus. Arvestades ennast ja oma vajadusi, hakkan tegelikult teistega rohkem arvestama, kui seda varem tegin. Muutused iseendas toovad kaasa muutuse ümbritseva(te)s. Millised need muutused on, see pole sageli ennustatav. Küll aga on suhteliselt kindel meie enda suurem rahulolu.

Geštaltteraapia

•• Geštaltteraapiale pani aluse 1940. aastatel psühholoog Fritz Perls. Põhilised mõjutajad olid psühhoanalüüs, eksistentsialism ja fenomenoloogia, kuhu on lisatud ka zen-budistlikku filosoofiat. Perls käsitleb inimest kui tervikut — tema füüsilist, psühholoogilist, intellektuaalset, emotsionaalset, interpersonaalset ja spirituaalset osa. Fookus on inimeste eksistentsil, omavahelistel suhetel, rõõmudel ja kannatustel jms, nii nagu seda vahetult kogetakse. Eksistentsialistid arvavad, et inimesed avastavad ja loovad ennast pidevalt uuesti, uusi horisonte ja probleeme ja võimalusi jätkub alatiseks.