Nädalavahetusel tasub Pimedate Ööde filmifestivalil vaadata neid filme
„Merehädaline kuul”
(Lõuna-Korea)
R: Lee Hey-Jun
27. november kell 17.30 Coca-Cola Plaza
28. november kell 21.30 Cinamon
30. november kell 20 Tartu Athena keskus
Pärast intressivaba sms-laenu intresside üle pea kasvamist on ilmselt iga inimene endast väljas. Antud filmi peategelane teeb enesetapu, aga sellega läheb nii, nagu kõigega ta elus – ei õnnestu. Sillalt jõkke hüpanud mehe kannab voog saarekesele ja sinna ta elama jääbki. Teisel pool jõge elab aga kunagi oma toast väljumata teleobjektiiviga kuud pildistada armastav neiu, kes üksiku saarelise masina abil avastab. Peale hakkab kummaline kahekõne ja ekraanil rullub lahti kahekõne ühiskonda sobimatute vahel. Filmis on tohutult koomiliselt veidraid detaile ja sisemist inimlikkust kõnetavat emotsionaalset rikkust. Kes meist siis ei loodaks salaja märgatud saada.
Maris Meiessaar
„Nanjing: Elu ja Surma linn” (Hiina)
R: Lu Chuan
28. november kell 16 Cinamon
1. detsember kell 20 Cinamon, Tartu
Flmis „Nanjing: Elu ja Surma linn” ei leia me ühtegi tõelist kangelast ega ka ühtegi tõelist antikangelast. On hiinlased, kes on jäänud lahingus pealinna pärast kolme päevaga jaapanlastele alla, on jaapanlased, kes igatsevad koju, on mõned Euroopa riikide kodanikud, kes satuvad korraga adumatusse keskkonda.
Hiinlaste propaganda, lausuvad paljud. Kuid Nanjingi õudused on dokumenteeritud peatükk inimkonna brutaalsuse ajaloos. 200 000 – 300 000 inimest, kes kaotasid ligi kuu aja jooksul elu. Jaapanlased, kes igatsevad koju, muretsevad seksuaalseks rahuldamiseks toodud naise ees oma enneaegse seemnepurske pärast, tapavad hiinlasi, lasevad neid püha jõe Jangtse ääres kuulipildujast sõelapõhjaks, matavad neid elusalt, ja naisi, kes esialgu ellu jäävad, vägistatakse, vägistatakse veel ja siis vägistatakse veel.
Lu Chuan näitab sõjakoledusi meeletut vastikustunnet tekitava realistlikkusega, sest pole oluline, et siin filmis näeme jaapanlasi vägivallatsemas hiinlaste kallal, vaid samasugust värdjalikku vägivalda võib näha Jaapani filmides USA sõdurite kohta, USA filmides jaapanlaste ja sakslaste kohta, Korea filmides nii jaapanlaste kui ka hiinlaste kohta. Ehk tegu on surnud ringiga, kus pole vahet, kes on ohver, kes on tapja. Film tõestab teile kahe tunni jooksul, et maailm on värvitu, emotsioonitu ja üsnagi mõttetu paik.
Dannar Leitmaa
„Kuu”
(Suurbritannia)
R: Duncan Jones
29. november kell 22.30
Coca-Cola Plaza
30. november kell 22.30 Cinamon
2. detsember kell 19 Athena keskus, Tartu
Jones esitab oma ulmefilmis intelligentse loo kosmosekangelasest, kes toodab Kuul asuvas kaevanduses väga vajalikku maaki, mis tulevikuühiskonda vee peal hoiab. Mees, kes on üksi kolmandat aastat ühe suurfirma teenistuses ja kelle leping kohe-kohe lõpeb. Kuid vahele tuleb üks tööõnnetus ja edasi lähevad sündmused ootamatut rada pidi. Meeleoluka, lummava õhustikuga filmi põnev sündmusteahel pole aga põnevuse enda päralt, iga pööre toob endaga kaasa uusi valikuid ja hinnanguid, tegevuse käigus avanevad ka Kuul mööduva elu uued eetilised aspektid. Olgu elu pealegi Kuul, see on jutustus inimesest ja tema eksistentsiaalsetest muredest. Sam Rockwelli mängitud peaosa pole selles filmis sugugi monoroll, siin on ka võluv robot ja teisigi tegelasi, kes tungivad Kuu reaalsusesse. Film on just õige pikkusega ja igas mõttes tasakaalus. Hea näide sellest, kuidas ka ulmealal saab luua kaalukat filmi.
Andres Laasik
„Rip! A Remix Manifesto”
(Kanada)
R: Brett Gaylor
28. november kell 16 Von Krahl
30. november kell 20 Von Krahl
4. detsember kell 21.30 Kumu auditoorium
Praegust autoriõiguste kontseptsiooni ründav „Rip! A Remix Manifesto” on maailma esimene avatud koodiga dokumentaalfilm. Teisisõnu lubab Kanada režissöör Brett Gaylor hakkajamatel vaatajatel filmist oma versioone kokku lõigata ehk seda remiksida. Äkiline dokfilm ise käsitleb autoriõiguste järjepidevat karmistamist ning selle tagajärgi Ameerika Ühendriikide näitel. Nagu ikka, on asja olnud taga paari väikese, kuid suurte huvidega grupi jõuline koridoripoliitika. Õpikunäitena tehnoloogia ning seadusandluse üha süvenevast vastuolust 21. sajandil kasutab Gaylor remix- ja mashup-muusikut Girl Talki. Kas kümnetest kunagi kirjutatud lauludest omaalgatuslikult kokkulõigatud uuslooming-kollaaž on vargus, küsib Gaylor. JOKK-vastus on: jah. Film selgitab, kuidas on toimunud kuni 60-ndateni suhteliselt vabalt kasutatava (pop)kultuuripärandi tabalukustamine.
Mart Niineste
