06.08.2011, 02:31
Näe, siin on teile Eesti, olge palun nii lahked
Omal ajal küsis Rooste, milleks on vaja luulet. Aga sama põletav on küsimus, kust luule tuleb.
Kui ma ostsin Jürgen Rooste raamatu – lauluraamatu – ja selle avasin, siis meenus hoobilt üks päev. Jah, see oli Vene aja lõpus, mil sain sattumisi Raekoja platsil kokku Juhan Viidinguga. Palju me ei kõnelnud, kuid näitasin talle, et näe, siia kivide vahele on hakanud kasvama sammal. Huvitav, ütles Juhan, pole ise selle peale tulnud. Ja läks. Miks ma meenutan seda tühisena näivat seika? See raamat, millest kõnelda püüan, puudutas mind sellisel moel nagu vähesed. Toon kohe teesid: Rooste on isamaaline, Rooste on kõnekas, Rooste on täpne. Nüüd püüan tõestada. Esmalt tsitaat: Õhk elektrilahenduste võrk too linna kohal – all elu tänavail ka äikse ajal vohab kõik siin on kõik on täna kohal! Jah, täpselt nõnda. Ongi kohal. Siin peitub vastus küsimusele: kas luule on looduses või on see inimese väljamõeldis? Matemaatikud otsivad mustreid ja sõnastavad uusi konjektuure. Konjektuure? Matemaatikas on konjektuur oletus, mida pole tõestatud, ent peetakse tõeseks, kuni seda pole ümber lükatud. Nii nagu Fermat’ viimane teoreem. Igapäevaelus võib ju igaüks oletada mida tahes, tõeseks neid igaüks küll ei pea. Kuid matemaatikud on kogenud, et üliandekatel, saati siis geniaalsetel matemaatikutel on võime tulla lagedale selliste oletustega, mida tahes või tahtmata ümber lükata ei anna, aga tõestada ei jaksa. Intuitsioon tundub olevat mitte ainult matemaatiku omadus, vaid ka inimomadus. Kummaline, et inimloomingu kaudu saab kirjeldada looduse toimimist. Sellest siis loomulik küsimus: kas looming, nagu matemaatika, on inimese leiutis või avastus? Sama lugu on luulega. See ei tule tuulest? Nii Rooste väidab. Aga kust siis?