Nagu „Minu Leninid”, ainult põdralihavorstiga

Jorma Rotko kelmi­romaan viib lugeja 20. sajandi kõige põnevamasse aega.

Muidugi mõista on selleks ajaks Nõukogude Liidu esimesed aas­takümned. Ning sinna imedemaale, ja kohe ühiskondlik-poliitilisse kõrgliigasse, Rotko oma romaani kangelase, soome-rootsi-eesti segaperest pärit Pariisis õppinud Viiburi pangaametniku Erik Strandi seiklema saadabki. Nõukogude Liitu sunnib teda pagema tööandja tagant varastatud kuld, hirm karistuse ees. Siit hargneb lugu kahele tasandile. Esimene käsitleb Strandi kui kullakotiga kelmi isiklikku ellujäämist ja karjääri kodu­sõjaaegses ja -järgses Nõu­kogude Liidus. Strandi tirib seiklustesse küm­netolline põdralihavorst värv­li taga. Aleksandra Kollontai voodist korjab Strandi üles Feliks Dzeržinski, sest Tallinnas on vaja koos Konstantin Pätsiga kullaafäärideks Harju pank püsti panna.

Kui see tehtud, tuleb tal koos Grigori Sokolnikoviga rubla stabiliseerida ja Nõukogude Liidu majandus sõjakommunistide küüsist päästa. Rääkimata kunsti- ja naftaärist ning diplomaaditööst Inglismaal. Andeka inimesena leiab Strand kommunistide „majapidamises” igas plaanis rakendust. Teiseks liiniks on sellesama Nõukogude Liidu esimesed aastakümned Strandi ning tema sõbra ja kolleegi Grigori Sokolnikovi pilgu läbi. Süsteemi kommentaarid ja kriitika, olgu selleks kirikuvarade sund­võõ­randamine, sõjakommunistide jäigad ideaalid või nepi lõpetamine esimese viisaastakuga, muust ühiskondlikust tormamisest rääkimata, on peidetud meeste mõt­tevahetustesse. Nad saavad aru, et asi hakkab jamaks kiskuma, kuid mängivad lõpuni. Ja Strandil õnnestub erinevalt Sokolnikovist oma mäng ise lõpetada. Strandi isiku ja seikluste kaudu esitab jutuvestja Rotko oma nägemuse Nõu­kogude Liidu välis- ja majanduspoliitilisest ajaloost. Tervikuna on „Erik Strand ja kadunud kuld” teemast huvitatud ja huumorisoonega inimesele ladus lugemine. Ja kui otsida paralleele, siis võib seostada seda hoogsat, fantaasiarikast ja muhedat kelmijuttu „Minu Leninite” filmiga.

Jorma Rotko: minu raamatu sünnis on süüdi David Vseviov

•• Kirjutasite raamatu eesti keeles, kas see oli teile esmakordne seda laadi kirjutamine?

Esimest korda kirjutasin eesti keeles kirjanike liidu novellivõistlusele neli või viis aastat tagasi.

•• Mis teid 1920.–1930. aastate Nõukogude Liidu juures võlub?

Võib öelda, et süüdi on David Vseviov. Olen palju kuulanud tema „Müstilise Venemaa” saateid. Ja ta rääkis eriti 1920. aastatest, käis selles ajas edasi-tagasi. Seal oli palju tegelasi, kes on ka minu raamatus. Vseviov on muidugi ajaloolasena targem, peab oma aust kinni hoidma. Mina võin mängida, sest see pole ajalooõpik, vaid pigem kelmiromaan, ja kui midagi natuke viltu on, asja see ei nurja aja.

•• Kas üks kirjutamise eesmärke oli panna raamatusse võimalikult palju vanu bolševikke?

Tegelikult ei olnud. Erik Strand teeb ringi Soomest Soome. Iga inimene või asjaolu tõukab teda veidi edasi, ta ei liigu, nagu pähe tuleb, vaid läheb väljast tulevate pakkumistega kaasa. Nagu elus.

•• Miks valisite kõrvaltegelaseks rahanduse rahvakomissari Grigori Sokolnikovi?

Sokolnikov on huvitav tüüp. Ta oli Venemaa esimene Gorbatšov. Turumajanduslik reformija, nepi võtme­isik – neil oleks nagu midagi ühist küll. Aga Gorbatšov käib ringi ja võtab loengute eest head raha, Sokolnikovi saatus nii rõõmus ei olnud.

•• On teil midagi ka pooleli?

Jah, ma olen kirjutamisega poolel teel. Tea, kas sõnan ära, aga see on ka seikluslugu, tegevus toimub Läänemere sadamates ja laevadel. Ja ajavahemik on varem, ususõdade ajal. Aga see on suur töö, ehk aasta pärast saab valmis.