Nahk
Inimesel puudub elegantne ja kohev karvkate, seksikas nahk, mis kaitseks teda külmade põhjatuulte eest ja võimaldaks ühtlasi liigikaaslaste ees eputada.
Inimene on kõige nigelama karvkattega loomaliik. Kui karvatu inimloom tahab võõrasse nahka pugeda, tuleb tal selle eest hingehinda maksta. Võõras nahk inimese seljas näitab võimu, raha läbi saadavat võimu. Soobli, hõberebase või veel sündimata hülgepoja nahka pugenud inimene võib ennast palju tähtsamana tunda, kui lamba või jänese seljas kandja.
Selle üle, kas ülihinnalisi karusnahku on eetiline kanda või mitte, on vaieldud õige mitu dekaadi. Samas on inimene ennast ürgajast saati loomanahkadega katnud ja kütt on alati tapetud uluki võimu endale saanud. Probleemi hakati karusnahaäris nägema alles 20-ndal sajandil. Kas asi on ainult õnnetu lõpu leidnud loomades või on meil kaaskodaniku õlul koketeerivalt vedelevaid rahahunnikuid piinavalt valus vaadata? Hoolimata loomakaitsjate ja kogu maailma moetoimetajate ühistest pingutustest, on need naised, kes loomanahka oma õlgadel kanda ihkavad, läbi kõigi kümnendite meie kõrval eksisteerinud. Nad on siin tänagi, paljud neist on Moskvinide moemaja alalised kliendid. Salapäraste rikkurite salapärased kaasad, keda me ei kohta klantsajakirjades ega trendiklubides. Neil on omad mängud, millel lasub läbipaistmatu saladuseloor. Nad ei vaja avalikkuse tähelepanu, neile piisab omade tunnustusest. See on tõeliselt suletud subkultuur, kes üheksakümnendatel vaikiv ent tegutsev vähemus oli. Nad justkui ootasid oma aega ega rääkinud endast avalikult.
Meie moemaastikul on Moskvinide moemaja marginaalne nähtus. Moemaja, mis pole oma eksisteerimisaja kestel moest suuremat välja teinud, on üleöö ja ilma omapoolsete pingutusteta väga moodsaks muutunud. Karusnahk on IN, kõik trendipiiblid presenteerivad taas kord karusnahku ja Moskvinid kuulutavad raadios, et on elavad legendid. Kas Moskvinid, kes on alati ehtsat nahka võltsile eelistanud, on jõudnud oma aja ära oodata?
Mõni aeg tagasi, ühel laupäeval, näitas Moskvinide kasukaperekond ööklubis Bonnie&Clyde oma uusi ja vanu karvaseid lapsi tõelisi daamikasukaid. Kõrged tikkkontsad, glamuur, ampanjapokaalid, asjassepühendatute kinnine ring omade käitumis- ja riietumiskoodidega. Külluslikumad ja värvilisemad loomad kui neid looduses iialgi kohata võib. Kunstiteosed, kummastavad mutantloomad edvistamas saalitäie loomahuviliste ees oma imetabaste kasukatega. Pakkumas meelalt enda õlule usaldatud elegantset nahka, täpselt nagu uhked isasloomad paaritumisrituaali ajal. Õhus on raha lõhna. Inimest eristab loomast ka see, et isane asetab oma dekoratiivse võimutunnuse emase õlgadele. Võimsal isasel on võime ehtida emast.
Paar päeva pärast Moskvinide moeetendust sattusin Kunstihoonesse Jaan Toomiku personaalnäituse avamisele ta näitas loomastunud meest. Ürgmeest, kes ei vaja karusnahkade abi, et loom endas üles leida. Mees hiiglaslikul ekraanil on alasti, sinakasvalget ihu katmas vaid väetid ja hõredad inimkarvad. Mees on mune pidi köidikusse aheldatud tõupull, valutuksed tema jalasoontes on nähtavad, ta sooritab valusat masohhistlikku rituaali. Vaatepilt oli võimas ja võigas. ·ampanjapokaalid ei kõlise, kõikenäinud kunstipublik ei tea käitumiskoodi. Miks see loom ennast sedasi piinata laseb? Kas ta on kunsti ja kunstniku ohver? Uue segase sajandi ohver? Ohverdus kõigi nende loomade eest, keda paar päeva varem moeetendusel seljas kanti?
Ei, need on paralleelselt eksisteerivad eraldiseisvad maailmad, millel ei ole näiliselt mitte mingisuguseid puutepunkte. Peale selle, et igaühes meist avaldub loom erineval moel. Kas seda peab häbenema? Kas barbaarsem on sooblinahast kasukat kanda või pulliks kehastuda ja ennast suurel masohhistlikult piinata?
