Nähtamatu mees otsib oma rada

Tavaline kontorirott jääb ühel päeval nähtamatuks, mis tähendab loobumist töökohast, abikaasast ja sõpradest.

Koos hiljuti ilmunud „Kõrvalepõikega” on Holger Kaints viimase kümmekonna aasta jooksul avaldanud neli raamatut. Esimene neist oli ulmekatsetus, kaks järgmist aga realistliku laadiga lood, kus on ühiseks teemaks luuserilaadsete, elule justkui alla jäävate, ent siiski mitte täiesti alla vanduvate meeskarakterite askeldamised ja mõtisklused tõe ja õiguse üle. Taustaks on depressiivne umbtänav või lagunenud suvilarajoon. Ja nendel tegelastel eriti ei vea. Kaintsi romaani „Lennukivaatleja” (LR 2009) peategelane on tähtsusetu joodik ja tema meelisharrastus ei tohiks kellelegi jalgu jääda, aga ikkagi kargab kuri maailm talle turja ja lajatab veel suure hulga jamasid kaela.

Midagi sarnast juhtub ka „Kõrvalepõike” peategelasega. Kaints on selles raamatus jõudnud tagasi ulmekirjanduse juurde, aga püüab ka realismile truuks jääda, seades tegelase ette probleemi: kuidas käitud, kui oled muutunud nähtamatuks?