Nähtamatu mehe ohvriand
Autorit Henno Rajandit (1928 –98) on armastatud ja imetletud. “Paratekstuaalses” proloogis mõtisklevad temast Joel Sang (lühiessees “Vaba vaim”) ja “Tõl-kija teekonna” koostaja Marek Tamm. Epiloogiline “paratekst” algab õigupoolest juba põhiteksti lõpust, kuhu on paigutatud Joel Sanga eraviisiline usutlus Rajandiga tolle 60. sünnipäeval.
See jätkub “Loomingu” Raamatukogu kauaaegse toimetaja Lembe Hiedeli kirjutisega samuti Rajandi 60. sünnipäevaks, keeleteadlase Mati Erelti ja tõlkijast publitsisti Enn Soosaare ühise järelehüüdega siitilma teilt lahkunule, aga samuti elustatud häälega sealtpoolt – Ott Ojamaa 1988. aastal ilmunud looga Rajandist.
##Et “Tõlkija teekonda” on omakorda mahtunud Henno Rajandi juubelijutt Ott Ojamaast – eesti “jubelistika”-anri vaieldamatuid pärle –, siis meenutab raamat kohati mehhiko kirjaniku Juan Rulfo maagilisrealistlikku romaani “Pedro Pįramo”, kus omavahel ei vestle ainult elavad, elavad ja surnud, vaid ka surnud ise. Juba siit johtub raamatu olulisus kodumaises kultuuriloos.
“Paratekstide” rohkus on samas märk, et autorit ja tema loomekujundit on tulnud toetada – et see vääriliselt nähtavale ilmuks. Raamat on “Eesti mõtteloo” sarjas vist ka üks kõhnemaid. Henno Rajandi eluaja tunnus oli tema “nähtamatus”. See nähtamatus tõrgub koguni postuumselt allumast esitlejate siirale tahtele autorit nähtavaks teha. Nagu ütleb Marek Tamm, jõudis Rajandi eesti keelde panna “tuhandeid lehekülgi nõtket tõlkeproosat”, Joel Sanga sõnul kirjutas ta “monumentaalseid keelefilosoofilisi artikleid”. Lisaks pidas ta Tartu Ülikoolis mõnda aega väliskirjanduse lektori ametit ning Eesti taasiseseisvuse hakul koolitas koguni Eesti Instituudis diplomaate noorele vabariigile. See mitmekesine liikumine, mida võiks ju ka tõlgendada püsimatusena ja mille põhjusi määratleda üritades Joel Sang on välja jõudnud vanitas vanitatumi juurde, raskendab nähtamatu nähtavaks-tegemise katset veelgi.
Pealkiri on “Tõlkija teekond”. Seda kuuldes, raamatut veel nägemata, mõtlesin: nüüd siis avab Rajandi, üks kõige teenekamaid prantsus- ja ingliskeelse kirjanduse vahendajaid nõukogude-perioodil, prantsuse eksistentsialistliku filosoofia esmatähtis introdutseerija Eestis, lõpuks oma tõlkekunsti alkeemia saladused, oma tõlketeooria! Ent raamatust endast ei leidnud ma õigupoolest ridagi sellest. Ühes lühikirjutises pajatab Rajandi küll pisut tõlkekulust – prantsuse kirjanduse tulekust Eestisse –, ent seegi lugu on teatmelise otstarbega tellimustöö, mille etteantud maht pole võimaldanud teemat lähemalt avada.
Rajandi ohvriand “nähtamatu mehena” ilmub eeskätt tema tõepoolest päratus ja samas kõrgeima kvaliteediga tõlkeloomingus. Tõlkija ülim täius, “nähtamatus”, on minu jaoks see, kui me emakeeles teost lugedes ei saa üldse aru, et teos on tõlkeline. Ilmeka näite sellest tabamatust tõlkeimest Rajandil pakub oma loos Lembe Hiedel. Suurem osa Rajandi eluenergiat ja annet kuluski selleks, et “nähtamatuna” eesti vaimukultuuri rikastada, ohverdada end selleks, et teised, need suured Läänest, siin nähtavaks saaksid. Rajandi saate-esseed tõlketeostele “Tõlkija teekonnas” kasvatavad loomekujundi välja kirjanike eludest, õigemini, teevad loomingust elude laienduse. Tema pikemad saate-esseed positivist John Stuart Millist ja Winston Churchillist, kirjutatud vabamas ajas-õhustikus, näitavad Rajandi huvide väljumist “literatuurist” maailmapoliitika ja filosoofia avaramatesse regioonidesse. Lennart Meri mõttekaaslase ja vahetu järglasena Eesti Instituudi direktori ametis ei ihanud Rajandi ometi suurema poliitikaareeni nähtavustesse söösta
Ka oma teisel peaalal, keeleteaduses, ei saanud Rajandi eriti nähtavaks saada mitmel põh-jusel. Hariduselt prantsuse filoloogina jäi ta soomeugriliku alusega eesti keeleteaduse tsunfti äärele, ei katsunudki end “sisse seada”, akadeemikuks, keeleametnikuks saada vms.
Nagu sellegi raamatu tõsiseim kirjutis, “Keel: protsess ja süs-teem”, veenvalt tõestab, üritas Rajandi algatada tegelikult seda, mis eesti kultuuris peaaegu on puudunud – keelefilosoofiat. Ent ükski ehtne filosoofia ei saa läbi Jumalata ja olematuseta. Et olla järjekindel, pidanuks Rajandi muutma oma postulaadi keelest (lk 113) – kaasama keelesüsteemi ka vaikuse, tühikud sõnade ja häälikute vahel.
Üks inimene ei suuda kõike. Rajandi tegi, mis võis. Ausalt – nii hästi kui seda nähtamatuse vastas ja osana teha üldse saabki.
