„Nähtamatu näitleja” Jüri Nael rebib hinge lahti
„Kui poolteist aastat tagasi Eestist ära läksin, olin pikki aastaid teatrikoreograafiat teinud, pikki aastaid õpetanud, siis teinud televisiooni – seda kõike kuhjus nii palju, et unustasin iseenda täiesti ära,” meenutab Jüri Nael selle algust, mis nüüd on saanud tema esimeseks oma lavastuseks.
„Sattusin masinavärki, kus ühest küljest asi, mida ma armastasin, muutus pika aja jooksul rutiiniks ning teisest küljest tekitasid tele ja avalikkuse tähelepanu minu jaoks väga imelikke pingeid.” Ja kuigi Nael tunnistab, et teeks seda kõike kogemuse mõttes ka uuesti, on ta õnnelik, et jõudis tol hetkel arusaamani, et on sattunud oma eluga meeletu hoovuste ringluse keskele, kus ta enda täiesti ära kaotas. Sellest ringist tuli välja astuda, hetkegi ootamata. Aasta Londonis magistrantuuris oli vaheldus, mille jooksul end taas üles leida.
Vaikusehetk pärast virvarri, nullist alustamine ning sotsiaalse koorma ja rolli kadumine tekitas Naelas palju küsimusi, alates sellest, kes ta nüüd on, mida tahab ja mida ootab. „Kui sa satud rutiini, siis ootad, et see lõppeks, et juhtuks ometi midagi, ja kui siis juhtub isegi midagi väga halba, valusat või traagilist, aitab see elus mingid asjad paika loksutada ja aitab aru saada sellest, mis on tegelikult oluline sulle kui inimesele,” usub ta.
Kuigi Naela elus ei juhtunud midagi traagilist (vastupidi – töö poolest oleks saanud öelda, et kõik on suurepärane), ei saanud ta ühel hetkel enam aru, mida ta teeb ja kas see on siis tõesti see, mida ta on eluaeg teha tahtnud.
„Mis puudutab koreograafiat, siis see on endiselt ala, milles ma tunnen ennast suhteliselt kindlalt,” seletab Eesti inimestele valdavalt muusikalide koreograafina tuntud Nael, kes ka ise end valdavalt selle kaudu identifitseeris.
„Etendusele koreograafia tegemine, kus sinu looming ei sõltu sinust endast, vaid kellegi poolt ette antud muusikast ja käsikirjast, ei aita absoluutselt areneda kunstnikuna, see arendab vaid käsitöölisena – et sa suudad muuta laval oleva atraktiivseks, suudad juhendada laval 60–150 inimest, suudad koostada proovigraafikuid, suudad esietenduse päevaks luua teatud tasemel asja. See on kõik väga tore ja see on väärt oskus, millel pole aga suurt midagi pistmist iseseisva mõtleja või loojaga.”
Sellepärast oli Naelale väga oluline otsus ise laval olla, sest selleks, et endast aru saada, pidi ta vahetama keskkonda. „See etendus paneb mind täiesti uude rolli,” tunnistab Nael, kes ei ole pärast Viljandi kultuurikolledži lõpetamisele järgnenud estraadikavasid ise laval olnudki. „Teiseks on materjal, millega ma lavale lähen, sügavalt-sügavalt isiklik. See, kes seal lava peal on, ei ole mingi tegelaskuju või roll, see olen mina – sotsiaalsed maskid maha kooritud, publiku ees nii siiras ja aus, kui ma olla suudan.”
Naela sõnul on näitleja ja lavakunstniku jaoks põhiline teada, et sellel, kes on laval, ei ole mingit pistmist sotsiaalse rolliga. Kui inimesena on Jüri hea sõber, vend või koreograaf, siis laval on oluline luua side inimesega, kes on kõigi nende rollide taga.
„Olen üritanud lülitada välja Jüri Naela, kes toimib väljaspool lava hüperaktiivselt ja alati positiivselt,” seletab Jüri. Ja tunnistab, et ei oleks kolm, neli või viis aastat tagasi selleks lavastuseks veel valmis olnud. „Tegelane, kes järgi jääb, on palju melanhoolsem, palju süngem, võib-olla ka palju filosoofilisem, palju agressiivsem inimloom, kes tuleb aeg-ajalt välja siis, kui keegi ei näe.”
Nael toob näiteks Belgia laulja Jacques Breli. „Tema on andnud mulle olulisel määral mõtlemisainet,” mõtiskleb Nael. „Kui tema laulab, siis pole see roll. Kui ta laulab, siis rebib ta oma hinge publiku ees niimoodi lahti, et sa lihtsalt vaatad ega saa aru, miks. Ta panustab oluliselt rohkem kui talle lauljana vaja oleks. Ta võiks need laulud lihtsalt ära laulda (mida paljud ka teevad), aga tema paneb sinna kogu oma hinge ja olemuse sisse. Ma loodan, et minu soololavastuses on sama palju siirust ja hinge paljastamist. Seal ei ole ühtegi katteta asja, mitte ühtegi trikki, et publikul oleks huvitavam. Midagi ei hoita tagasi mõttega, et äkki saab liiga palju.”
Sooloetenduse liikumise osas püüab Nael sujuvalt läbida etappe argisest liikumisest stiliseeritud liikumiseni, abstraktsest liikumisest ekspressionistliku liikumiseni, kus enam ei ole oluline liigutus ise, vaid emotsioon ja seisund, mille sa liikumise läbi saavutad.
Tunne algab kehast
Muljetavaldava erialase hariduse pagasiga Nael seletab, et näitlemisteoorias ja -tehnikas on väga palju vastakaid arvamusi. Ühed ütlevad, et rolli sisse elav näitleja kõigepealt mõtleb, et ta on vihane ja üritab siis seda mõtet kehasse üle kanda. Aga neuroloogia ja neuropsühholoogia on tuvastanud, et elus toimub see risti vastupidi – emotsioonid on kehas kõik juba olemas. Kui teed mingi liigutuse, teatab see ajule, et nüüd on aeg näiteks vihane olla. Selle peale hakkab aju saatma kehasse teatud hormoone, mis omakorda võimendavad seda, mida keha enne juba tegi, mis omakorda võimendab signaali ajju jne.
„See on pidev info liikumine, seda kasutatakse ka teraapias,” tutvustab Nael teooriat. „Nii ei saa ka mina minna ekspressionistlikku liikumisse aju kaudu.”
Naela sõnul ei olnud tema soololavastuse eesmärk olla virtuoosne ega näidata, et ta on tantsu õppinud, vaid vastupidi – hea näitleja on see, kelle tehnikat ei ole näha. Koreograafia peab peegeldama seda, mis inimese sees toimub.
Nähtamatu näitleja kohta on kirjutanud tuntud tantsupedagoogid Lorna Marshall ja Yoshi Oida, kellest esimene on Jüri Naela mentor.
Soololavastus
Jüri Nael
„Waiting for…”
•• Idee/lavastus/koreograafia/ esitus: Jüri Nael
•• Kunstnik: Iir Hermeliin
•• Muusika: Ilias Kotzias, Johann Sebastian Bach
•• Esietendus 3. märtsil Kanuti gildi saalis
•• Etendused 6. ja 7. märtsil kell 19.30 Kanuti gildi saalis
•• Kokku viis etendust
