Nähtamatu, otsekui kevadine lumi

Pilt ei tarvitse olla suur või eredavärviline, selleks et olla hea. Ainult Loit Jõekalda kujundatud Eduard Wiiralti kunstiauhindade näituse voldik ja plakat teevad õnnestunult kõik nähtavaks ja selgeks.

Üldiselt olen aga märganud, et kunstis on kunst peamiselt nähtamatu. Näiteks pildi ja selle pealkirja vaheline seos: Ülle Marksi teekondade seos õitega on meile nähtamatu, näeme ainult hunnitute iiriseõite hääletut visklust. Peaaegu nähtamatu on see, mis on pildil kõige väiksem: palju täppe Mare Vindi „Mineviku linnade” taevas, mis ei ole vihm ega lumi, valgus ega vari. Nähtamatu on Virge Jõekalda veelaviini sees olev vägi, tunneme vaid selle külmust, värskust. Silvi Liiva tähistaevas on valge, selle pimedus on nähtamatu – miks meie, kui öösel välja lähme, näeme ainult pimedust? Sirje Eelma rataste külge aheldatuse valu on nähtamatu, aga olemas: roostes kujundid krigisevad kuuldavalt. Vello Vinna mõistatusliku silmamoondaja trikid on nähtamatud, aga nauding nende õnnestumisest peegeldub silmanähtavalt vidukil silma muhedas muiges. Ka Lembe Ruben (sel aastal noortepreemia saaja) teeb peitepilte: kõige olulisemad perekonnaelu toimemehhanismidest on nähtamatud.

Marje Üksine tegeleb minevikuga, marmor on teda alati köitnud. Mis võiks olla nähtamatum kui õilsaisse kildudesse peidetud jutustus? Nagu tema marmorikilde, lükib Enno Ootsing puugravüüri vaheldumisi digigraafikaga, ja mõlemad tehnikad on teineteise suhtes vastamisi nähtamatud. Ka Loit Jõekaldat huvitab ajaloopärand, ta vaatab seda läbi isiklike nähtavaks tegevate prillide, mida laenab lahkelt meilegi. Marko Nautrase jaoks on lähiajalugu kõige nähtamatum: oli matš ja kuldsed tulemused, niikaua, kuni järgmised neid omakorda ületavad. Naima Neidre on alati naisi joonistanud, nad on alati nähtamatud olnud, ja nüüd korraga lähevad vetevood lahti, ja nad astuvad välja. Tarmo Roosimölder väidab, et viis on neli: üks on nähtamatu. Ülo Pikkovi dialoogid arenevad nii kähku, et ei jõuagi nähtavaks saada.

Silmaga nähtamatud on Inga Heamäe fossiilid, pildistatud läbi elektronmikroskoobi, ja samasugused on ka inimesed, keda väga kaugelt vaadata – isegi kui nad püüavad redelit mööda kõrgemale tõusta. Urmas Vaino lummavad mandalakujundid – see, mis köidab, on kvaasinähtamatus värvis. Silma nägemisvõimet testivad abstraktsionistid Evi Tihemets (sel aastal Wiiralti preemia), Leonhard Lapin ja Raul Meel: nähtavate vormide nähtavate rütmide nähtamatud interferentsid.

Suuremate vormide abstraktsetes töödes on teised nähtamatused: kuidas kattuvad Maret Olveti kõrgtrükis tehtud vormid ehedais värvisulamites, kuidas saavutab Illimar Paul linoollõikes tugevaid värve ja nendevahelisi seoseid murtud värvides?

Teadja näeb

Tarrvi Laamanni mahlakate puulõigete nähtamatu raskuspunkt on pealkirjas, mis fantaasiat ärgitab. Reti Saks ei ole mäletatavasti kunagi abstraktseid töid teinud, aga annab võtme kätte: mõtted on nähtamatud ja me ei tea, mis on nende sees. Kelli Valgu teekond ja galaktikad on liiga lähedased või kauged, et selgelt, päriselt nähtavaks saada. Rääkimata Toomas Altnurme nähtamatuist nägemusist.

Tõnis Laanemaa pildilt voolab nähtamatut muusikat, nagu ka Küllike Pihlapi Muusikapuust. Tiia Elkeni ja Maria-Kristiina Ulase jõuliste litode dünaamika on nähtamatu, aga mõjub. Kadri Alesma ja Jaak Visnapi armastus on nähtamatu.

See-eest Kadi Kurema litodes on palju nähtavat armastust – meie jaoks, kes me teame Kihnut ja Manijat. Kes neid ei tea – neile on see nähtamatu. Kaija Kesa valgusearmastus – nähtamatust allikast pärit valguse – ei püsi vaka all isegi koopiamasinaga töötades.

Jüri Arrak on poliitik, kuid nähtamatult: inimestega mängitakse, aga nemad ei tea. Külliki Järvila kuningas on nähtamatu oma krooni taga – igapäevane asi. Lilli-Krõõt Repnau vaatab, kuidas ostukeskus purustab katedraali, enne kui keegi märkab.

Ei nähta ka seda, kuis kunst õilmitseb kultuuri varemeil. Jaanus Samma valdab kadestamisväärse osavusega litot, mida ta serigraafiaga kombineerib. Kuningas on kroonita, võib-olla ka riieteta – kas tal on uued riided? Eve Viidalepp joonistab ennast nähtamatust vabaks, välja, ära, et iseendaks saada. Evelyn Reeman proovib end peita kellegi sisse: tema jaoks on nähtamatus seisund, mille poole püüda.

Neljandal korrusel on Wiiralti varasemate auhinnasaajate väljapanek, ja sama lugu: Virge Jõekalda puhkevate õite nähtamatu jõud, Peeter Ulase nähtamatud asjad abstraktsete kujundite sees, Ülle Marksi ja Jüri Kassi pildistatud nähtamatud käed. Avo Keerend: näeme enesekindlaid vorme, aga mis need enne vormideks saamist olid, on praegu nähtamatu.

Anu Teeääre ja Kertu Ehala kommertsidiskursus: nähtamatu müügiks. Rääkimata Urmas Viigi käsitsitehtud paberile trükitud Warholist; nähtamatult, märkamatult skulptuuri seisusse ülendatud kommerts. Vive Tolli „Jälg” ja „Kivi” on pärit (saadetud, kukkunud) teiselt poolt, meie jaoks nähtamatust ilmast.

Täna hommikul sadas lumivalget lund ja kraadiklaas näitas miinus seitset. Kevad on käes, ta on nähtamatult kohal, aga kohe ära sulava lume ekraan varjab teda esialgu. Meie ei tea, kas see, mida me näeme, on päris või mitte. Aga näitusele minnes – seda võin küll soovitada – vaadake ikka nähtamatut, ja siis näetegi kunsti.

Nüüdisgraafika

Rahvusraamatukogus 13. aprillini