Töö kaotanud Kari (Margo Teder) kaotab ühtlasi ka tunde, et teda vajatakse – nii tööl kui ka kodus, kus ametikõrgendust saanud naine Tuula (Katariina Lauk) muutub perepeaks ja leivatoojaks. Näeme, kuidas meeleheide Karit sööb, kuidas ta närvid pingule tõmbuvad ja siis nagu viiulikeeled väikese impulsi peale katkevad. Ta muutub lapsikult vihaseks ja kiuslikuks, tema lohutuseks saab teistele süümepiinu tekitada ja mingilgi moel end kehtestada – kas või jõuga. Margo Tederi osatäitmine on sealjuures üsna hingega asja juures, nii et kohati tundub, et keegi võib niimoodi ka päriselt haiget saada. Füüsiliselt.

Soomes ma tahaksin olla?

Nagu räägib ka Eesti Päevalehes ilmunud Kadri Ibruse artikkel, mis on kavalehe vahel, kannatavad naised koduvägivalla käes tihti aastaid midagi ütlemata ja meest süüdistamata. Nii süüdistab ka Tuula ennast, majandust, tööandjat. Ta tuleb küll iga õhtu koju pinges, kartes midagi valesti öelda või teha, kuid võtab aega, enne kui ta ütleb: „Aitab!”

Kõrvaltegelased ei ole sama realistlikud. Üks (Tanel Saar) vaevleb klišeelikult keskeakriisis, teine (Marilyn Jurman) on noore kohta ebareaalselt mõistev, altruistlik ja tark. Omamoodi kõnnibki lavastus realistlike ja samas väljamõeldud tegelastega päriselu ja loomingu piiril, lubades nii vaatajatel end piisavalt distantseerida, valusa reaalsuse ees silmad kinni pigistada ja teeselda, et see kõik on ainult teater.

Kõige reaalsusest ja fantaasiast põrkuva puhul oskab soomlane aga ikka oma musta huumori juurde jääda. Kohatust tundmata naerab publik lihtsate naljade, purjus inimese lälina ja segaduses inimese meeletuste peale. Tume iroonia lõikab ka lõpus Kari saatusest läbi ja tuleb eriti nähtavale, kui kõlab Monty Pythoni Michael Palini laul „Soome, Soome, maa, kus ma tahaksin olla”. See on ju ainult teater?

 „Tarbetud inimesed”

Autor: Reko Lundàn

Osades: Margo Teder, Katariina Lauk, Marilyn Jurman, Tanel Saar

Esietendus: 1. oktoobril

VAT-teatri rahvusraamatukogu teatrisaalis