Näidendeid lugedes võib lavastusest uue pildi saada
Kui Jaan Tättelt kunagi küsiti, miks ta romaane ei kirjuta, vastas Linnateatri palgaline näitekirjanik: “Ma ei viitsi neid “ütles ta” ja “vastas ta” lausete järele kirjutada.” Tõde on aga ka see, et Jaan Tätte karakterid, nende areng, atmosfäär ja kogu muu vajalik avaldub suurepäraselt dialoogis, mida saadavad vaid üksikud napid märkused. Need näitekirjaniku ettekujutused ei ole lavastajale sugugi nii nõudlikud kui näiteks Madis Kõivu raamatusse “Lendab lava kohal” kirjutatud misanstseenid.
“Kaevu” laval nähes võis ette kujutada, kuidas näidend raa-matus töötab ehk isegi paremini kui selle lavale asetatud kaksikvend. Kahe mehe dialoog on alguses nii tihe, et selle lugemine vajab keskendumist, kuid nende elutõdesid ja veendumusi paberil lugeda on tõesti sügavam kui näha laval Allan Noormetsa ja Andres Raagi esituses.
Saab lasta fantaasial lennata
Kui kaks kõrbes virelevat meest näevad kauguses kuju tulemas, algab “Kaevu” tugevaim külg – meeste arusaamad naistest.
Robi: Ta on naine.
Aksel: Kas sellel on mingit vahet?
Robi: Naistega on lihtsam asju ajada.
Aksel: Miks?
Robi: Mehed ei usu sind.
Aksel: Naised ka ei usu.
Robi: Aga naised tunnevad mängureegleid. Ja naistel on kahju.
“Meeletust” sai peale eduka lavastuse ka hea film. Näidend voolab jutustusena, mida veeretavad ideed muudkui edasi viivad dialoogid. “Kaotajatest” sai üks Tallinna Linnateatri edukamaid suvelavastusi, mille laule nauditakse siiani. Ning “Laternas” katsetab Tätte rahvaliku jandi Ļanri.
Jaan Tätte “Näidendid II” hõlmab endas “Kaevu”, “Meeletut”, “Laternat” ja “Kaotajaid”. Kõik nad on lavastatud 2003. ja 2006. aasta vahel.
Kui tavaliselt usuvad näitekirjanikud ja ka paljud lugejad, et näidendid on ikka lavastajale ja osatäitjatele, siis Jaan Tätte näidendeid on ka niisama hea lugeda. Isegi kui lavastusi näinud ei ole. Nii saabki oma ettekujutusel vabalt lennata lasta!
