Kaks kuud kooskõlastusi, et leida maakeralt koht, kus kohtuda saami muusika superstaari Mari Boinega. Tal on käsil lavategevuse 25. aastapäeva tuur koos duubelplaadi esitlusega. Mina olen Saamimaal saame taasavastamas ja küsimas, mis on muutunud võrreldes mu esimese käiguga 15 aastat tagasi. Kautokeino, saamide kultuuripealinn, kus kooliõpetajad käivad põdrakasvatuskooli tundides rahvariideid kandes, sobib ugrimugriliseks kohtumiseks justkui valatult.

Kirjutasin seda lugu kokku, arvutikõlareist kostmas Boine muusika Youtube’i kollektsioon, et taju erksam oleks. Soovitan lugejal sama teha.

— Kas suudame hea lauluga teha enamat kui hea poliitikaga?

— Poliitikud on mulle nii öelnud.

— Ja te usute seda?

— Muusika suudab tõesti enam uksi avada kui poliitilised sõnad.

— Ka meie, eestlased, usume seda, muidu poleks meil vist olnud ka oma laulvat revolutsiooni.

— Jaa, laulev revolutsioon on ju kindel tõend! Ja ka Lõuna-Aafrika on end vabaks laulnud, nii sain aru seal töötades.

— Aga mida olete suutnud oma lauludega teha saami rahva heaks?

— Saamid tunnevad nüüd uhkust selle üle, et nad on saamid. Ja kindlasti pole põhjuseks ainult mina, vaid ka Soome saam Nils-Aslak Valkeapää, lisaks paljud teised joigujad. Meid on olnud suur armee. Aga võib-olla tõesti oleme meie Valkeapääga rahvusvaheliselt kõige enam tuntud.

— Nagu olen aru saanud, oli juba see, et Valkeapää läks 1960-ndail kitarriga lavale ja hakkas joiguma, tollaste piiride ületamine.

— Laval joigumine oli tõesti midagi erilist ja enneolematut. Vaesed pestud ajudega inimesed, minu saami rahvas, arvasid ju, et meie traditsiooniline laul on kuradist. See oli keelatud ka.

— Nagu teiegi kodus…

— Just. Joigumise lavale jõudmine tegi palju ära. Kõige tähtsam on siiski see, et meie inimesed ise on muutunud enesekindlamaks. Sest kui inimesed on täis kahtlusi oma päritolu pärast, ei saa midagi ära teha.

— Saamid usuvad nüüd, et saam olla on uhke ja hää.

— Just see on toimunud viimase 30 aastaga. Ja see on väga oluline!

— Just küsisin sedasama, mis on muutunud Saamimaal, saami teatri juhilt Haukur Gunnarsonilt. Islandlasena on tal vahest isegi lihtsam muutusi näha kui saamil enesel. Ta ütles, et saam ei pea enam kogu aeg tõestama, et ta on saam.

— Väga täpselt öeldud. Ma tunnen seda ka ise. Lavatee alguses olin kogu aeg vihane, tahtsin protestida, sest tundsin, et see on vajalik. See oli ka minu sisemine võitlus. Aga nüüd olen lihtsalt uhke, sest mul pole tõesti vajadust igal hetkel tõestada, kes ma olen. Nüüd pole mul vaja enesetõestuseks luba küsida. Olen, kes olen.

— Teie tuntuim laul „Gula gula” on saanud saamide mitteametlikuks hümniks ja on mitu korda enam tuntud kui hümn ise. Kuidas te selle lauluni jõudsite?

— Praeguse kontserdituuri ajal olen pidanud seda korduvalt meenutama. Õppisin 1970-ndail õpetajate kolledžis. Praktika ajal ühes külas kuulsin imeilusat joigu. Püüdsin seda esitada koos kitarriga. See rütm jäi minusse püsima. Aastateks. Ühel ööl, see oli vist aastal 1983, äratas see laul mind üles. See oli keskööl. Laul ütles korraga mulle: nüüd ma tahan sündida! See laul oli „Gula gula”. Mul oli vaja vaid üles tõusta ja kirja panna sõnad, need olid absoluutselt valmis! Nii lihtne see oligi.

— Nii et teie ei leidnud laulu, vaid laul leidis teid?

— Nii see oligi. Õnneks oli mul paber käepärast ja ma pidin vaid sõnad kirja panema.

— Need sõnad on nii lihtsad: kuula oma esiemasid, maa on sinu ema, sa elad ja sured koos oma maaga… Kas laulate „Gula gulat” endiselt igal kontserdil?

— Jah, nii see on. Ja sellest on isegi remikse tehtud. Kui esimest remiksi esimest korda kuulsin, oli see minu jaoks šokeeriv. Aga siis sain aru, et kuigi mu häält on seal remiksitud, on see siiski alles ja jõuab sinu südameni. Olin alguses remiksimise suhtes pisut skeptiline, aga siis mõtlesin, et kui see on tee, kuidas jõuda noorte inimesteni, siis miks ka mitte. Nägin, kuidas mu noored sugulased, kes ei pööranud suurt tähelepanu mu tavalisele muusikale, avastasid korraga mu just tänu remiksidele. Nüüd on „Gula gulast” väga palju versioone, aga sisu ja mõte jäävad ju samaks.

— Olen aru saanud, et nüüd, 25-aastase lavategevuse järel kavatsete teha elus muudatusi. Milliseid?

— Kavatsen järgmisena teha ingliskeelse CD. Olen selle jaoks viis aastat muusikat kirjutanud. Senini olen tundnud väga suurt vastutust nii saami muusika kui ka kogu saami asja ajamise ees, aga nüüd tahan sellest veidi kaugemale minna, et anda rohkem võimalusi noortele. Nüüd on nende kord tulla, sest meie saami maailmas on veel väga palju asju, mis vajavad kordategemist. Pealegi – kui meedia tahab mingit saami muusikat mängida, siis mõeldakse vaid Mari Boinele. Eemaldudes tahan anda meediale võimaluse näha, et saami muusika on midagi märksa enamat kui vaid Mari Boine. Vaadake kas või seda plaati, te peate selle ostma!

Boine haarab kotist kuulamisest väga kulunud plaadi – Inga Juuso tuttuue üllitise. Hiljem, kui sõidan sadu kilomeetreid mööda tundrat kodu poole tagasi, Juuso plaat plaadimasinas, tunnen, kuis see joig, justkui Boinegi oma, mind täielikult haarab ja sobib imehästi, suisa ainuvõimalikult silmapiiril looklevate kiviste mäelainetega. Nad laulavad koos.

— Kui vaadata tagasi teie lapsepõlve, siis joig oli teie kodus ju absoluutselt keelatud, välistatud.

— Mu vanemad olid oma aja lapsed, usuhullusest kantud, ajupestud. Ja mul on kahju, et nad ei näinud seda kõike, mis minuga on juhtunud, mida ma olen avastanud. Ma usun, et kui nad oleksid elus ja näeksid seda, ju see meeldiks neile.

— Aga teiselt poolt, kui joig oleks olnud teie jaoks lapsepõlvest peale elu loomulik osa, siis äkki te poleks näinudki seda, kui suur vägi on joigumises, kui eriline see on.

— Jah, olen nõus.

— Teie lapsepõlve muusika oli religioosne: üksnes kristlikud laulud, psalmid.

— Mu tädi rääkis mulle, et kui mu ema oli viieteistkümne-kuueteistkümnene, oli tal kodus grammofon ja talle meeldis tohutult moodsat muusikat kuulata. Ta oli mänginud üht ja sama plaati ja meloodiat nädalate viisi. Aga ma ei kuulnud sellest emalt kunagi, kui ta veel elus oli. Alles hiljem leidsin meie maja põranda alt purustatud plaadid. Siis ma küsisin endalt: mis küll juhtub, kui inimesed muutuvad väga fanaatiliseks? Mis juhtub siis, kui iga asi, mis valmistab sulle rõõmu, on korraga keelatud? See oli väga kurb kogemus.

— Kuidas te selle järel suhtute religioossesse muusikasse?

— Oi, seal on nii palju kauneid meloodiaid. Siiski, pikka aega, kui laulsin midagi religioosset, käis minu sees võitlus. Tihti võeti ju religioosse muusika aluseks just nimelt rahvamuusika, millele tehti religioossed sõnad. Nii on selles muusikas ka palju ilu. Tegelikult on saamide lauldud psalmides isegi mõjutusi joigumisest, kui seda hoolega otsida. Arvan, et olen leidnud endas rahu ja selguse sellisesse muusikasse suhtumises.

— Kindlasti on meie intervjuu lugejate hulgas palju neid, kes pole kuulnud ühtegi joigu. Nad on vaid kuulnud, et joig on väga eriline laul. Kirjeldage, mis see joig siis ikkagi on. Et kusagil kaugel põhjas on mägi, mille otsas istub saam ja teeb imelikke hääli…

— Igal kultuuril on oma laul. Joig on saami inimeste komme mäletada ja end väljendada, kui sõnadest ei piisa. Ja just nii – joigumise abil – on muusika tulnud saamide seest välja. Loomulikult oli joig osa meie šamaanide riitusest, ta aitas šamaanidel rännata teistesse maailmadesse.

Kui saami peresse sündis laps, siis sai ta oma joiu, isikliku laulu. See joig muutus koos temaga läbi elu. Joig oli osa inimese iseloomust, mis kuulus temaga kokku. Kui saam joiub, siis on see osa tema tunnetest.

Minu muusika ei ole traditsiooniline joigumine – see on segu joiust, maailma häältest, lääne muusikast ja rahvamuusikast. Aga peamise olen ma ikkagi leidnud joiust. Joigumine on oskus minna oma tunde sisse, tunda, et sa ise oledki see tunne, mida tunned. Joig ei kirjelda seda tunnet, sina oled see tunne.

Räägin seepeale Boinele, kuidas joig tuli minu juurde ühel tundramäel, kesk vaese mehe saunavihastki väiksemaid kaski. Istusin seal 15 aasta eest, kuulates absoluutset vaikust. Korraga tundsin, et lihtsalt pean vaikselt mörisema hakkama, sisemust sõnatu viisiga välja tooma. Boine ütleb seepeale, et kõik on absoluutselt õige, ainult nii tulebki Saamimaa sinuni.

— Olen kuulnud palju legende, kuidas läksite 1994. aastal tülli Lillehammeri olümpiamängude korraldajatega, keeldusite seal esinemast. Mis juhtus?

— Sain kutse tulla avamisele laulma. Alati, kui mind kutsuti laulma Norra tippsündmustele, kahtlesin eeskätt, kas mu esinemisel saadakse ikka aru, mida ma tõeliselt öelda tahan. Või olen lihtsalt dekoratsioon?

Kui Calgarys avati 1988. aastal olümpiamängud, olin kohal ja lugesin ajalehtedest, mida sealsed põlisrahvad arvasid avamispidustustel osalemisest. Nad arutlesid, kas peaksid osalema või on nad pelgalt dekoratsioon. Samad kõhklused olid ka mul.

Kuna mul polnud Lillehammeri avamise ajal jõudu, et muuta esinemine selliseks, nagu oleksin soovinud, siis loobusin pakkumisest. See oli vahetult pärast mu vanemate surma, pärast mu lahutust. Polnud lihtsalt jõudu. Praegu vaatan sellele otsusele kui õigele, sest see pani inimesi mõtlema saamide peale võib-olla rohkem, kui oleks suutnud minu laul.

Tundsin siis ka, et asjad Norras pole veel õigesti, kui mõelda saamide peale. Praegu võiksin seal esineda, sest mulle tundub, et asjad lähevad Norras õiges suunas.

— Paljud saamid tegutsevad turistide heaks, töötavad rahvariideis saamidena, keda välismaalased saaksid vaadata. On see hea?

— Ma pole eriti sellise turismisaaminduse poolt, aga mõistan, et paljudele on see töö. Ja parem, kui saamidena töötavad saamid ise.

Soomes on palju probleeme tekkinud sellest, et soomlased panevad selga saami rahvariided ja etendavad saame. On teada, et naised on seal kandnud meestemütse ja vastupidi. See on saamidele solvav, näitab vähest austust.

— Mida tähendab teie kui maailmamuusiku jaoks kontsert Saamimaal?

— See on väga eriline. Kuna laulan saami keeles, saavad nad mu sõnadest aru. Aga samal ajal – saamid ei näita tundeid välja nagu teised rahvad.

— Võib-olla on elu meile läbi sajandite õpetanud, et väikerahvana ellujäämiseks pole vaja oma tundeid liialt välja näidata? Ja see on külge jäänud?

— Kindlasti on. Kuid me ei saa jääda püsima, kui oleme tundevaesed ja suletud. Saamidel, nagu ka paljudel teistel soomeugrilastel, on väga rikas siseelu.

Minu kontserdid peavad aitama sellel sisemusel välja tulla. Ma näen, kuidas mu inimesed avanevad mulle samamoodi, nagu mina avanen neile.

— Peaaegu alati, kui laulate, on teie silmad suletud. Mida näete suletud laugude taga?

— Ma näen oma Saamimaa maastikke. Lähen tagasi oma mälestustesse, millest laulan. Aga kõige tähtsamad on Saamimaa kordumatud, voogavad maastikud, mida ma tõesti armastan.

— Ja näete saamimaad ka siis, kui laulate Aafrikas?

— Aga loomulikult. Ja Tallinnas. See oli tõesti ammu, kui olin Tallinnas, pean tulema tagasi. Ja Leigo järv! See oli fantastiline. Üks ilusamaid paiku, kus ma olen kontserdi andnud. Ja Arvo Pärt on ju ka Eestist. Millist kaunist muusikat ta teeb! Kahjuks pole me kunagi kohtunud, kuigi ma olen sellest mõelnud. Kuulge, kui ma saadan teile oma uue CD, kas saaksite selle Arvo Pärdile üle anda? Äkki ta soovib seda kuulata. Ja palun rääkige talle mu suurest austusest tema muusika vastu. See on tõesti sõnulseletamatu.

Räägin lõpetuseks Boinele Pärdist kui Rakvere aukodanikust ja skulptuurist „Poiss jalgrattaga”, mille virulased Pärdile tänutäheks Rakverre püsti panid. Saami silmad säravad. Kui astume koos õue, on hopsti tema juures paar Rootsi saami. „Mõtleks, Mari Boine Kautokeinos! Milline õnn ja milline au meile kohtuda!” Minust nad õnnelikult saami keeles lobisedes ja kallistades maha jäävadki.

Rein Siku reisi Norrasse rahastas kuninglik Norra saatkond Tallinnas.

Kes ta on?

Mari Boine

Tuntuim saami muusik

Sündinud 6. novembril 1956 Põhja-Norras Finnmarki maakonnas Karasjoki vallas.

•• Tema esimene tuntum singel pealkirjaga „Gula gula” ilmus 1989. aastal, hiljem andis selle välja Peter Gabrieli maailmamuusikat tutvustav plaadifirma Real World.

•• 1990. aastaist alates on Boine välja andnud mitu populaarset emakeelset kogumikku ja teinud koostööd paljude tuntud muusikute, näiteks Jan Garbarekiga.

•• 2003 pälvis ta Põhjamaade Nõukogu muusikaauhinna, samal aastal esines ka Leigo järvemuusikal ja 1997 Tallinnas Jazzkaarel. Kirjutanud muusika kõigi aegade tuntuimale saami filmile „Kauotokeino mäss” (2008).