Naise ja mehe vaheline usaldus
Möödunud sajandi vapustused on eesti naise ja mehe suhted paigast löönud, nii et mehed surevad noorelt ja rahvas hääbub. Seda saab muuta. Arutaksin naise ja mehe vahelise usalduse kolme tahku.
Esiteks leian, et liiga vähene naise ja mehe vaheline usaldus on tugev süvapõhjus, miks Eesti sündimus ei taastooda rahvaarvu. Pikapeale see vähendab rahvaarvu sedavõrd, et eestikeelne keskkond ei suuda enam toimida.
Teiseks leian, et liiga vähene naise-mehe usaldus on tugev süvapõhjus, miks liiga paljud mehed Eestis sandistuvad ja aeglaselt surevad, enneaegselt ja õnnetult.
Kolmandaks peab siis küsima, mida eesti mees ja eesti naine saavad teha, et omavahelist usaldust suurendada ja usaldamatust kahandada. Soovitan mehel olla küllalt julge, et mitte karta süüdistusi arguses. Olla küllalt enesekindel, et end avada ja mitte karta paista nõrgana. Soovitan naistel, kes on harjunud endassesulgunud meestega, mitte tagasi lükata mehe esimest kõhklevat enese avamise katset, sest teist katset ei tarvitse enam tulla.
Kogu jutus keskendun mehele, sest tema on see, kes noorelt sureb. On loomulik, et mees sureb paar aastat naisest nooremalt – seda saab bioloogiliselt seletada. Mida ei saa bioloogiliselt seletada, on see, miks eesti mees sureb tervelt 11 aastat naisest nooremalt. Me ei ole ju lääneeurooplastest erinev loomaliik. Lühiduse mõttes kirjutan „eesti mees” selmet kogu aeg korrata „suur osa eesti meestest” – palun teha lugedes vastav kohandus.
Naise ja mehe vahelisel usaldusel on ühiskondlik-rahvuslik ja isiklik-psühholoogiline tahk. Ühiskondlik-rahvuslik kitsaskoht tuleb siis, kui naisel pole küllalt usaldust, et mees jääb kohale terveks laste kasvatamise ajaks ja osaleb selles. Sellisel puhul naine naljalt üle ühe või äärmisel juhul kahe lapse ei sünnita. Ta teab ju, et lapsed jäävad lahkumineku puhul valdavalt ema kasvatada, ema kulul. Ninatark ajakirjanik võib muidugi avastada ka eredaid vastupidiseid juhtusid, kus vaene isa üksi lapsi kasvatab. Need mehed, kes soovivad, võivad arvata, et erandite esiletõst teebki põhinähtuse olematuks. Aga naine näeb ju oma silmaga, kuidas on läinud tema tuttavate ringis. Temal pole vaja muid tõendeid lastega üksikemade virelemise kohta.
Usalduse puudus suretab rahvast
Kui ikka naisel pole küllalt usaldust, et mees terveks laste kasvatamise ajaks kohale jääb, siis ta naljalt üle ühe või kahe lapse ei sünnita. Tulemuseks on allpool taastemäära sündimus, mis meil on kestnud juba 20 aastat. See viib rahva väljasuremisele. Kui pika aja pärast see ilmseks muutub, seda pole mõtet arutada, sest siis on juba hilja. Sellised ühiskondlikud protsessid on tagasivõetamatud ammu enne, kui nad kõigile silmaga nähtavaks saavad.
Vaadates rahva vanusestruktuuri on ilmne, et oleme ohuvööndis jätkusuutlikkuse ja tagasivõetamatuse vahel. Me näeme juba, kuidas 1990-ndate väiksemad aastakäigud on sundinud sulgema koole ja asuvad nüüd vähendama üliõpilaste arvu. Eelseisval aastakümnel vähendavad nad sündimust paratamatult – vähem emasid, vähem lapsi. Niimoodi nihkume rahvastiku taastemäärast veelgi rohkem allapoole. On väga rõõmustav, et seni on sündimus masule päris hästi vastu pidanud, aga peab meeles pidama, et ka masu eel ei saavutanud me kaugeltki rahvastiku taastemäära.
Liiga väike kohalik sündimus ei tähenda, et maa jääb pikapeale tühjaks. Ei, me jääme kiiresti kahanevaks vähemuseks sisserändajate tulva keskel. Maa täidetakse lastega, ei tea vaid, kelle lastega, kuid igatahes lastega – ei tühjaks jäeta ühtki maad.
Rahvad, kel on suurem kõnelejate arv, võivad loota, et suudavad sisserändajaid keeleliselt sulandada. Inglise keelega rahvad võivad nii mõelda, sest inglise keele omandamiseks on tugev majanduslik ajend. Juba prantsuse ja saksa keelealade puhul võib aga keelelise sulandamise lootus osutuda petlikuks, Eestist rääkimata. Kas natuke inglise keelt valdav sisserändaja hakkab eesti keelt omandama või hakkab natuke inglise keelt valdav eestlane hoopis temaga oma inglise keelt harjutama? Kui nii, siis ei tunne sisserändaja mingit vajadust kohaliku keele järele.
Väikest sündimust toodab paljude tegurite koosmõju. Mõned neist on olulisemad, mõned teised küll vähem olulised, ent hõlpsamini muudetavad. Kuhu kanti kuulub naise ja mehe vaheline usaldus? Mida kauem olen 20 aasta jooksul rahva kestmise üle pead murdnud, seda rohkem tajun, kuidas naise-mehe usaldamatus peitub mitmete sündimust pärssivate tegurite taga.
Usaldamatus teeb üksikuks
Hea küll, võib-olla suudan uskuma panna, et väike naise ja mehe vaheline usaldus piirab sündimust. Aga kui hõlpsasti saab usalduse määra muuta? Ühiskondlikust tulemusest võib ju hoolida või ka mitte hoolida. Ja kui ka hoolitakse, ei maksa arvata, et märgatav hulk inimesi ohverdaks omaenda heaolu ühiskonna heaks. Kui usalduse suurendamine naise-mehe vahel oleks vähemalt ühele neist, näiteks mehele, eneseohverdus, siis usalduse kasvu ei tuleks.
Juhtub aga nii, et asi on vastupidi: just seda usalduslikku vahekorda on ka meie endi sügavama heaolu jaoks vaja. See ongi naise-mehe usalduse teine, isiklik-psühholoogiline tahk. Selle juurde asun nüüd, aga kauge kaarega.
Millest see tuleb, et nii paljud mehed surevad enneaegset surma, tihti pudeli varal? See ei viita eriti õnnelikule elule. Kui suurt osa mängib selles üksildus, mis kasvab välja usalduslike suhete puudumisest? Mulle paistab, et see osa on suur. Nii naisel kui ka mehel on vajadus läheduse järele – selle on meisse sisse programminud looduslik evolutsioon. Mehel on seda ehk teiste vaistude ja levinud arusaamade keerises raskem saavutada, kuigi samas keerises on ka naine.
Mehel on vastuolulised tungid: vajadus läheduse järele ja kihk seigelda. Mõlemat korraga paraku ei saa, ilma petmata partnerit kohe ja iseennast tagasivaates. Püsiv lahendus on, et mõnda aega seigeldakse, siis aga tehakse otsus ja jäädakse paigale.
Inimkultuuri laulud ja jutud on alati keskendunud rohkem noorusele ja seiklemisele, sest see on põnevam. Seni kui inimesed kohtasid sangarilugusid ja põnevusromaane vaid aeg-ajalt, oli asi tõsieluga tasakaalus. Nüüdne massikultuur aga pommitab meid lausa tund-tunnilt nooruspropagandaga. See on toonud kõva surve näidelda noort ka sellises vanuses, kus eneseteostus nõuab, et on aeg edasi liikuda järgmisse loomulikku arengujärku.
See surve lasub nii meestel kui ka naistel terves läänemaailmas. Eesti mees on aga peale selle veel teistmoodi raputada saanud. Vene kommunistlik võim võttis eesti mehelt ära paljugi neist võimuasendeist, mis traditsioonilises ühiskonnas kuulusid meestele. See masendas. Samal ajal võttis see võim ära ka hulga vastutust. Võis lapsi teha, ilma et olnuks vaja neid toita – seda tegi sotsialistlik hoolekanne. Sellega oli kerge harjuda.
Nõukogude korra varisemine tõi teise raputuse. Eesti mees oli varmas kasutama uusi võimalusi, ei saanud aga alati aru kaasnevaist kohustustest. Ta kipub tõlgendama edukust karikatuurini viidud kapitalismi- ja noorusekultuse kõverpeeglis. Kui see teda rahuldaks, siis õnn kaasa! Aga on ju näha, et ta ei saa õnne kaasa. Miks ta siis muidu noorelt sandistub ja keskealiselt sureb?
Naise keha – tarbeese?
Mis on elu mõte? Mida tähendab olla edukas? Pakun vastust, et inimene on edukas, kui tal on südamerahu, selleks vajalikud inimsuhted ja piisav materiaalne heaolu. Seda materiaalset heaolu oli aastatuhandete kestel nii vähe, et „piisava” asemel võis sama hästi öelda „mida rohkem, seda parem”. Moodsad tehnoloogiad on meid aga väga järsku – kõigest saja aasta jooksul – viinud olukorda, kus üsna paljudel on juba piisavalt süüa, katet ja lõbustust. Aga sajandite harjumusest arvavad nad edasi, et mida rohkem, seda parem.
Piisav on paljudel juba käes, ent nad ei märka seda. Rassivad raha kokku ajada ja siis ära tarbida sellise hooga, et inimsuhted kannatavad. Imestavad, et ikka veel pole head tunnet.
Arvavad, et ju siis tuleb veelgi rohkem rassida ja tarbida. Raha poolest edukaile meestele on tarbeesemete hulgas ka naiste kehad – ja ikka sama lugu: rohkem suhteid, vähem tõelisi suhteid.
Mees võib endale sisendada, et kange mees suudab ära toita ka mitme naise lapsed. Ma ei hakka selle üle moraalitsema, aga mehe enda huvide seisukohast: kas mitu poolusalduslikku vahekorda liituvad üheks usalduslikuks? Kas pole pigem nii, et mitu poolkavaldavat vahekorda liituvad üldiseks kavaldamiseks? Statistiline fakt on pealegi, et liiga paljudel meestel on alimentide maksmisega raskusi. Puhtrahalisele kitsidusele lisandub psühholoogiline: no kuidas sa viskad raha välja naisele, kellest enam ei hooli, ja lastele, keda pole kunagi õieti tundma hakanudki?
Enamikule meist on ometigi sisse programmitud usalduslik suhe naise ja mehe vahel. See suhe ei tule iseenesest ega kesta iseenesest. Seda on vaja harida. Selleks on vaja end avada, mis on põhjamaisele mehele raske, eriti veel sellisele, kes on oma arusaamad saanud kahel korral segi paisatud ühiskonnast: Vene kommunistlik terror 70 aasta eest ja selle järsk varisemine 20 aasta eest. Käsitlen järgnevalt mõningaid probleeme ja nende lahendusi. Keskendun meestele, sest neid on hõivang ja järsk vabanemine rohkem tabanud, nagu näitab ka noorelt suremine.
Arad mehed
Paljude eesti meeste nõrkuseks on argus. Oh ei, mitte füüsiline argus. Nad on valmis igasugustele riskidele vastu vaatama, kui peavad seda vajalikuks. Probleemiks on psüühiline argus. Liiga paljud mehed tunnevad meeletut hirmu selle ees, et neid võidaks pidada araks. Ütle neile: „Sa ei julge viina juua”, „sa ei julge... suitsetada, narkotsi proovida, vette hüpata” ja mida veel, ja nad lähevad hirmunult õnge. Nad on liiga arad, et sellisele vaimsele survele vastu seista. Arvavad, et on macho’d just siis, kui on tegelikult matsud, manipuleeritavad matsid.
Räägin vahelduseks Teise maailmasõja aegse jutu. Istunud kord koos Hitler, Mussolini ja Soome marssal Mannerheim. Tulnud jutuks, kellel on kõige julgem sõdur. Kutsus Hitler SS-lase ja käskis aknast välja hüpata. Astus frits 5. korruse aknale, hüüdis „Heil Hitler!” ja hüppas. Surnuks muidugi. Kutsus Mussolini mustsärklase ja andis sama käsu. Itaallane tõusis aknale, ei julgenud hüpata ega keelduda, aga põlved lõid nii kõvasti värisema, et kukkus. Noh, tehniliselt ikkagi sama tulemus.
Kutsub Mannerheim oma tentsiku. Tuleb Jussi, käed taskus: kas marski’l oli asja või? Mannerheim käsib aknast välja hüpata. Jussi astub akna juurde, mõõdab kaugust. Paneb pläru ette, süütab ja kaalub asja. Lõpuks mühatab: „Hüppa ise!” ja läheb minema. „Seda nimetan ma julguseks,” ütleb Mannerheim.
Vaat seda julgust tahaks Eestis rohkem näha. Joo ise, hüppa ise, kui tahad! Mina olen selline mees, kes joob ja hüppab siis, kui mina tahan. Ah et pead mind araks? Vaata, mina olen selline mees, kes ei karda ka araks pidamist! Ja kui on kurb, siis julgen ka nutta, ilma et enne seda oleks vaja end täis juua. Kui „Moskva pisaraid ei usu”, siis jäägu see rahuga Moskva pärusmaaks. Kokkuvõttes aitab isiku ja ühiskonna heaolule kaasa, kui kasvab „Julgus olla nõrk” – pealkiri, mille all kirjutasin Akadeemias jaanuaris 2005.
Kui mees julgeb end avada, selmet käituda matsuna, siis on suurem võimalus kohata samalaadset naist. Kui on aeg kooseluks, siis on ka aeg abieluks, seda kahel põhjusel. Kui arvata, et abielutunnistus on tühine paber, siis pole ju põhjust mitte alla kirjutada. Kui aga arvata, et see on enamat, siis on aeg otsustada, nii nagu mees muiste. Julgeda edasi minna järgmisse loomulikku elujärku. Kas abielu annab naisele rohkem kindlustunnet, et saada rohkem lapsi? No arva ise.
Nüüd peaks rääkima abielu praktikast. Koolis on nii, et enne tehakse tööd ja siis saadakse tunnistus. Abielus on vastupidi: enne saadakse abielutunnistus ja alles siis hakatakse abielu ehitama. Kuidas ehitada? Selle mõnedest osadest on juttu Mare ja minu küsitluses Peres ja Kodus (august 2010). Hea on, kui abikaasa on ka parim sõber. Selline partnerlus annab jõudu ka muudeks tegevusteks. Pole ruumi kõigest rääkida – ainult veel paar sõna isa ja lapse suhtest, millest Leo Kunnas on pikemalt kirjutanud.
Mõlemale on rahuldavam, kui isa ja lapse suhe on ka argisuhe, mitte ainult pühapäevane. Argisuhte alla käib see, et osalen esimesest päevast mähkmete vahetamises ja hiljem öises pudeli andmises. Kui isa hoiab imikut kätel ainult seni, kui ütleb: „Ta vist haiseb” ja siis ulatab emale – see on, mida mõtlen pühapäevasuhte all. Miks ma argisuhet soovitan? Teate, lihtne on lahkuda lapsest, kelle öise röökimise peale ütled naisele: „Pane ta ometi vait jääma!” Palju tihedam suhe on lapsega, kelle isa ise on vait kussutanud. Sellest tulevad järgmised lapsed.
Lapsed teevad rikkaks
Aga miks mehel neid lapsi üldse vaja on? Saan vastata vaid isiklikul alusel. Tunnen, et lapsed on rikastanud mu elu ja muu huvitava olen ikka kah tehtud saanud. Olen nüüd elanud tosin aastat keskmisest eesti mehest kauem – ja siiamaani enam-vähem täie ette. Raha on nii palju kui vaja ja natuke rohkemgi – seda teadagi sellepärast, et saame aru, mis on piisav. Lõbutsemist on kah küllalt, kuigi see, mis minule lõbu pakub, ei pakuks seda ehk enamikule meist – nagu diferentsiaalvõrrandite lahendamine.
Ja on, millele edasi vaadata ka siis, kui võimed vähenevad, sest osalen lastelaste tegevuses. On loomaliike, kellel isase panus lõpeb eostamisega ja pärast seda on ta selles mõttes ülearune, et ei anna oma järglaste jätkusuutlikkusele enam midagi juurde. Inimesega on teisiti – siin saab ka vanaisa lastelaste arengule kaasa aidata. See hoiab mind elus ja elu keskel, seni kui aju toimib.
„No kas see on mõni elu?” võib selle peale küsida mõni 40-aastane matsu, kes unistab ei tea millest, kuigi tegelikult triivib edukalt invaliidsuspensioni poole. Jah, just see ongi elu, kui julgetakse noorusajast edasi liikuda.
