Muusikateadlase Philip Bretti ja soouurija Elizabeth Woodi sõnul olid naistele varasemal ajal ka muusikamaailmas lubatud vaid kindlad rollid, näiteks diiva või harfimängija, aga kindlasti mitte helilooja või dirigendi oma. Lesbimuusikutega on natuke sama lugu. Kui Tom of Finlandi laadsete või kämbilembeste geide puhul võib kõnelda lausa koolkondadest, pole lesbimuusikud grupina üldsuse teadvuses niivõrd kinnistunud.

Kuid see, et suur osa lesbisid ja biseksuaalseid naisi jätab seksuaalsuse mainimata, ei tähenda veel, et pole olemas andekaid biseksuaalseid või lesbiartiste, kelle publiku hulka kuulub eri vanuses ja sättumusega naisi. Dusty Springfield ja Meredith Monk on äärmiselt popid ka eestlaste hulgas, rääkimata Tracy Chapmanist või k.d. langist. Milles siis on asi? Mis see on, mis paneb ontlikud tütarlapsed Zemfira kontserdil pisaraid valama?

Võib-olla ei mahu paljud naised enam tavapärastesse rollidesse, mida ühiskond neile peale surub, ja sellise androgüünse naissoost tegelasega on lihtsalt kergem samastuda. Popmuusika pakub ju rollimängudeks suurepäraseid võimalusi. Kui tutvustasin Türgis sõpradele Zemfirat, ütlesid mehed nagu ühest suust: „She is scary!” Naised ei öelnud midagi, vaid läksid koju ja laadisid alla kõik Zemfira albumid. Või on möödas aeg, mil tüdrukud unistasid pahadest kitarri tinistavatest poistest, ja palju ägedam on olla ise paha tüdruk? Sel juhul sobib Joan Jetti „I Love Rock’n’Roll” enda peo eel üleskruttimiseks tõesti paremini kui Britney Spearsi versioon.

Tundubki, et lesbi- ja biartistide hulgas leidub vähe selliseid, keda saaks nimetada traditsiooniliselt naiselikeks. Kui geimuusikutel on tihti esiplaanil glämmimängud, mõjuvad lesbimuusikud pigem sotsiaalkriitiliselt. Tõsi küll, üldistustega tasub olla ettevaatlik. Ja kui üht muusikakriitikut tsiteerida, siis olevat nii mõnigi eesti mees tahtnud endale käe külge panna, kui kuulis, et tema mehelikkuse etalonid Fred Fairbrass ja Freddie Mercury on geid. Sellegipoolest on homoseksuaalsetel meestel ja naistel ühine baas, millest lähtuda, nimelt traditsiooniliste soorollide ümbermõtestamine.

Kus on praeguste lesbiartistide esiema?

Vahel jääb mulje, et iga teine feminismis eesrindliku Skandinaavia naisartist on lesbi, näiteks Eva Dahlgren. Üllataval kombel leidub neid üsna palju ka idanaabrite hulgas, kuigi Venemaa pole vähemuste suhtes just tolerantne, olgu tegemiste homode, naiste või teiste rahvustega. Üks karmimaid vene mutte on ansamblist Notšnõje Snaiperõ tuntud Svetlana Surganova, kelle kõrval Zemfira mõjub peavoolu viljeleva kooliplikana. Oma poeetilise teksti tõttu on Surganova „Murakami” täiesti õigustatult vene lesbiringkondade hümn. Lesbiromantika massideni toonud Tatu mõjub aga küünilise lesbiparoodiana, võltsi tootena, mis on suunatud kooliplikapornot ihkavatele keskealistele onklitele.

Ent vaadakem vahelduseks ajalukku. Kust otsida praeguste lesbiartistide esiema? Tõenäoliselt sealtsamast, kust popmuusika puhul üldse, nimelt afroameerika muusikute seast. 20. sajandi alul leidus palju daame, kelle jultumus ja meeleheide leidsid väljundi bluusis. Peale Billie Holiday on paljude feministide ikooniks Bessie Smith, kes ei näinud oma naissuhete varjamisega erilist vaeva, ja lesbiteemalisi laule leidus 1920. aastatel ka Ma Raineyl. Kui minna akadeemilisemaks, ei pääse mööda 19. ja 20. sajandi vahetusel elanud heliloojast Ethel Smythist, kes võitles oma sookaaslaste valimisõiguse eest, ja selle tädiliku naisi armastava inglanna laulust „The March of the Women” sai ka naisõiguslaste hitt.

Tõeline plahvatus toimus pärast 1969. aasta Stonewalli rahutusi (organiseeritud geiliikumise alguspunktiks peetavat mässu, kus geid ja transseksuaalid hakkasid vastu politseinike omavolile ja vägivallale). Siis kerkis esile suur laine lesbifeministidest folklaulikuid ja ansambleid. See ajastu seob lesbimuusikuid laiema feministliku liikumisega, n-ö naiskultuuriga alates temaatilistest muusikafestivalidest ja lõpetades kohvikutega. Maxine Feldman, Madeline Davis, Cris Williamson ja paljud teised laulsid avalikult oma ihadest, patriarhaadist, misogüüniast jms.

Suhteliselt vabameelsetele androgüünsusega flirtivatele 1970-ndatele järgnesid 1980-ndad, mil muusikatööstust iseloomustas Bretti ja Woodi sõnul konservatiivsus. Homoartistid aeti tagasi kappi, hoolimata tollastest paljudest tipptegijatest, kes olid geid. Ent juba 1990-ndad nägid uut jõulist avalike lesbimuusikute lainet. Melissa Etheridge ja k.d. lang vallutasid sellise macho’liku ja heteroseksistliku žanri nagu kantri ja leidsid endale austajaid nii homo- kui ka heteronaiste hulgast. Ka 1990-ndatel naiste seas levinud punkliikumine võimaldas n-ö õrnemal sool end näidata, aga ka samastuda märksa agressiivsema kuvandiga kui naistelt eeldatakse.

Maailmamastaabis on uus sajand toonud ka uusi tegijaid. Eesti muusikaelu triivib aga vaikselt omasoodu. Mine siis võta kinni, kas kapist väljatulek tundub ebaturvaline või on meil naismuusikuid lihtsalt nii vähe, et nende seas polegi tavatuma sättumusega daame. Seni aga peab kohalik naissugu Zemfira või Surganova kontserdil näppu viskama.