Naised roolivad Eesti graafikat

Teenekas graafik Naima Neidre näitab udust ilmuvaid unistusi Mehed on ofordi jaoks liiga mühkamid ja kobad

Juba mõnda aega võib Tallinna Kunstihoone galeriis imetleda Naima Neidre graafikat. Just imetleda, sest näitus on väga hea, väljapeetud Eesti graafika kõige õrnemate ja subliimsemate traditsioonide vaimus, mida on veelgi õilistanud nende aastate pikkus, mille jooksul Eesti naisgraafikud on viimistlenud oma oskusi habraste ja efemeersete kujundite loomisel.

1960-ndail oli kaasaegne kunst kahtlemata meessoost. “Karm stiil” maalis, konstruktivistlikud katsetused skulptuuris ning sirgjoonelise ja lapidaarse puulõike võidukäik graafikas. Ja Ilmar Torni pahklikud “Kaluri käed” kõige selle kohal. Nikita sula oli andnud lootust ja tiba võimalustki kokku sulada vaba maailmaga. Ning seda ka tehti, peamiselt küll ajakirjade vahendusel, aga ikkagi. Ja tehti mehemoodi.

Kümnendi lõpp tõi kunstnikud koos BreĻneviga maa peale tagasi. Kraanid kinni, kott pähe. Optimism ja õhin kadus kunstist, asendus popilike kahevahel-mängudega Andres Toltsi ja Leo Lapini laadis või pöördumisega enda sisse ja juurte juurde nii, nagu tegid seda Kaljo Põllu ja Tõnis Vint.

Eesti graafika ärapöördumise tehniliseks assistendiks sai paljuski ofort – Silvi Liiva, Mare Vindi, Marje Mutsu, Vive Tolli ja Naima Neidre lemmiktehnika, mis võimaldas puulõike karmile ja selgesõnalistele vestetele vastandada ofordinõela allegoorilise tundlikkuse; tehnika, mis sobivaim ebaluse ja fantaasia hämarate alleede udupeeneks esilemanamiseks.

Naima Neidre näitus on fantaasiamaastike bukett. Lähedalt kaedes näeme, et ainus, millega kunstnik reaalselt hakkama on saanud, on imepeente ekslevate joonte räga, mis ei koondu kuskil äratuntavaks vormiks või kujundiks. Kogu leht on “ühe soojaga täis soditud” nagu lapse poolt, kes korraga avastab, et ta suudab jätta jälje.

Ja ometi, kui õiendame eemalt kaela pikaks ja silmad kissi, näeme udus voogavaid niitusid, looritatud päiksetõuse, linde pikeerimas läbi kastest nõretava salu, soojas meres uinuvaid saari. Ma ei arva, et need kõik on midagi sellist, mis kuulub valdavalt naiste maailma. Öelgem vaid, et delikaatne ja taktitundeline viis, kuidas Neidre oma privaatseid maailmu vaatajale avab, pole just Eesti meeskunstnike tugevaim külg.

Parem osa Eesti graafikast on naissoost – sel väitel on kaalu, kuid samas ärgem tehkem liiga ka mõnele heale meesgraafikule, kes 1980-ndate lõpust on toonud sellesse valdkonda taas mehelikku otseütlemist ja hoogu. Aga see on juba teine teema.