Naiselik hingevalu, konservatiivi pessimism ja looduslapse ulmad
Küps tundepoeetika
Tänu tüdimusele vabavärsside suhtes, mis minus juba ammu elab, rõõmustan iga kord, kui noored luuletajad viitsivad ja tahavad riimi ja rütmi kasutada. Riimi ja rütmi kasutamine on tänapäeval jube keeruline, 90 protsendil juhtudest tundub see tobe, kohatu, raske ja liimine. Seepärast on eriti tore, kui vormis luule mõjub kerge ja loomulikuna, sõnad ongi selles vormis ise inimesest välja tulnud ja keegi ei ole neid eraldi millekski kunstlikuks töötlema hakanud.
Triinu Meres on kirjutanud väga hea riimis luuleraamatu „Lagunemine”. Veidi naiivse ja plikaliku avaluuletusega („Vahel ma mõtlen, et tahaksin mehele minna, / peigmees võiks olla kaunis kui juunikuus pungumas roos”) teos on oma kõrghetkil väga stiilne, väljapeetult naiselik, empaatiat äratavalt nukker ja pateetikat minetavalt jõhker. Kui väga lihtsalt öelda, siis räägib autor selle raamatu kõigis luuletustes oma õnnetust armastusest ja selle nurjumisest, aga võti on selles, et tema keel, tihedad kujundid, usutavad emotsioonid ja painav ausus ei ole lihtsad. Vähemalt mitte lihtsad selle sõna igavas mõttes, küll aga selged. Meres teab väga hästi, mis tal puudu on, mida ta igatseb, kardab, pelgab, tahab, ja ta oskab sellest kirjutada.
„Lagunemine” on tõsine, aga mitte masendav raamat. See ei ole nutune naisluule, vaid küpse ilmavaatleja tundepoeetika. Bluus, millest ei puudu killuke irooniat, eneseirooniat, aga ka kriitikanoote maailma kohta. Ja kindlasti kriitikanoote armastuse, ikka ja jälle selle õnnetu, nurjunud, ära läinud armastuse kohta. 1
Andra Teede
Lagunemine
Triinu Meres
Hermes, 63 lk
Parsilt võrsub poeesia
„Tule rüütamine” on jagatud kahte ossa, mille tekste võiks vist patustamata proosaluuleks nimetada. Esimene koondab igavikulisemaid, sageli 100–300-aastasesse minevikku vaatavaid pildikesi, tegelasiks Laidoner ja Mozart, Austria kroonprints ja Bornhöhe. Ehk: „aiamademel istuvad / Katku Villu ja Raskolnikov / siidises suvetuules / üritavad vestelda // võhivõõrad”. Euroopa kultuuri pitsivaht ja talupoegadest esivanemate minevik on erinevad, aga mitte vastu-olus, mättakirves on kultuuri tööriist. Minevikuga on kõik hästi, aga raamatu teise poole ajaluule annab mõista, et tulevik on tume ja ka olevikuga pole kiita lood. Talu, eestluse inkubaator on hukule määratud: „Heal põllumaal / kerkivad majad / kui kuldnokapuurid”. Joomine, tühjatoimetamine, euroliit, üks häda ajab teist taga. Ehk nagu elukogenumad inimesed teavad: noorus on küll ajast aega hukas olnud, ent praegune noorus on seda iseäranis. Autoriga tahaks vaielda teises küsimuses: kuidas põhjendada väidet „veriseks löödud ninas puudub poeesia”? See, kust Traat seda õrna ainet ammutab, on hästi aru saada. Takerdumata täielikult kibestumisse uueneva maailma pärast, pakub alternatiivi ka kogu viimane luuletus: „kohamuistendite kevadkohinas / vana sugupõlv / talletasane // headus kui ellujäämise viis”.
Kaarel Kressa
Tule rüütamine
Mats Traat
Eesti Keele Sihtasutus,
94 lk
Suure looduse poole
Carolina Pihelgas kirjutab oma teises luulekogus „Metsas algavad hääled” suures osas loodusest. Ta vaatleb loodust, tunnetab seda, elab selles. Isegi inimesed Pihelga luuletustes muutuvad looduseks või vähemalt lahutamatuks osaks sellest: „... tumedad näod, käed / seljas t-särgid, helevalged hambad, suud nagu noorkuud”. Ja see on kindlasti väga õige ning aateline mõtte- ja nägemisviis, nii peakski olema, inimesed peaksidki olema osa loodusest. Pihelgas seda kindlasti on, tema lood võivad käia küll ka mujal, aga jõuavad ikka tagasi väljapoole üldtuntud tsivilisatsioone. Jõgi voolab küll läbi linna, aga „suure looduse poole”.
„Metsas algavad hääled” on reisiluule, rändamise motiive ja selle otseseid kirjeldusi on muude teemade kõrval kindlasti kõige rohkem. Pihelgas luuletab liikumisest, korduvad märksõnad on rongid, laevad, kanuud, bussijaam, jalutamine, teise koju saatmine ja ise koju minemine. Luuletused käivad nii päris kaugeid kui ka lähedasi radu, eksootilised kujundid nagu mangoallee ja kõrbelinna müürid vahelduvad Koiva ääres tühjaks jäänud küladega. Ja ühtaegu räägib Pihelgas nii Eesti kui ka oma perekonna ajaloost, räägib väga lihtsalt, mulle tundub, et elu enese ees alandlikkust tundes.
Autori keel on täpne ja minimaalne. Raamatus ei ole eriti kirevaid ega äkilisi tundeid, pigem jääb see kirjeldavaks, kuid kirjeldus on alati meisterlik. Luuletused on mahlakad ja huvitavad. Maailmaränduri pilgu läbi näidatakse nii lembe- kui ka sotsiaalteemasid: „Keegi kunagi pani / kastisüsteemile alguse / ja see ei olnud naine”.
Andra Teede
Metsas algavad hääled
Carolina Pihelgas
Eesti Keele Sihtasutus, 83 lk
