Naiste seiklusjutt

                 
Naiste seiklusjutt
----
Kanada kirjanik Douglas Glover räägib oma romaanist “Temake”. Küsis tõlkija Ainu Januson.

Mis võlus teid loos XVI sajandi Prantsuse tüdrukust, kes St Lawrence’i lahes üksikule saarele maha jäeti, et te sellest romaani otsustasite kirjutada?

Hea küsimus. Mulle meeldib tema juures keeldumine alla anda, surra. Pärast ta Prantsusmaale tagasipöördumist kirjutati ainult sellest, kuidas ta oma kavaleri ja teenijannaga saarele maha jäeti ja kuidas ta seal lapse sai. Kõik peale Marguerite’i surid. Küsisin endalt, milline pidi olema see inimene, kes niisuguses olukorras ellu suutis jääda. Ma sain aru, et ta pidi olema tark, paindlik, uutele kogemustele avatud ja uudishimulik. Ma tegin temast tegelase, kes armastab raamatuid, sest see käib minu arvates teiste omadustega kokku. Ka tema seksuaalne üliaktiivsus on sellesamaga seotud.

Kui palju te “Temakest” kirjutades taustauuringuid tegite?

Kuigivõrd ikka. Lugesin Rabelais’d ja kirjandust temast ja tolleaegsete maadeuurijate tekste, näiteks Cartier’d. Veel lugesin materjale reformatsiooniaegsest Prantsusmaast ja raamatute kirjastamisest. Ja loomulikult uurisin kohalike elu-olu, käisin St Lawrence’i põhjakaldal ja kohtusin seal elavate indiaanlastega. Uurimistöö kestis väga kaua, enne kui ma seda raamatut üldse kirjutama hakkasin, nii et see ei tundu tagantjärele kuigi vaevanõudev.

Viimane lause autori märkustes, kus te ütlete, et mängite faktidega ja moonutate neid, annab lugejale küll mingi võtme teksti juurde, aga kindlasti küsitakse, mil määral see lugu tõele vastab. Näiteks see osa loost, mis puudutab Rabelais’d?

Romaani peategelase Marguerite’i osas on väga vähe allikaid ja tõendusmaterjali. Pärast tema Kanada-seiklusi kirjutasid temast Prantsusmaal kolm inimest, nende hulgas ka kuninga õde, kes kirjutas temast jutukese. Neist allikatest ei selgu aga, kas ta tegelikult ka olemas oli. Näiteks erineb seesama jutuke olulisel määral kahest ülejäänud allikast, mis on kirjutatud meeste poolt, kes väitsid, et nad intervjueerisid tüdrukut ja need kaks allikat on väga kahtlustäratavad. Üks neist on näiteks illustreeritud puulõikega, mille peale on Marguerite, kaks jääkaru ja palmipuu. Robervali koloonia kirjeldus põhineb tolleaegsetel raamatutel ja ajakirjadel, nii et see on suhteliselt täpne.

Mis puutub Rabelais’sse, siis tema kadus 1540ndate alguses pärast oma soosija surma mõneks aastaks ajaloo areenilt. Ühe elulookirjutaja spekulatsioonide järgi läks Rabelais sel perioodil mitte Chignoni, vaid hoopis mere äärde, sest teda huvitas Cartier ja Prantsuse Kanada-ekspeditsioonid. Ja tema neljandas raamatus läksidki tegelased St Malo lähistel laeva peale ja sõitsid Kanadasse. Kuid selle kohta ei ole mingeid tõendeid. Tal oli laps, kelle nimi oli Theodule ja kes suri varakult. Ja ta andis välja raamatuid iseenda nime anagrammi all. Tõde seisneb aga selles, et ajalugu on täis tühimikke ja mida lähemalt vaadata, seda rohkem neid tühimikke on ja romaanikirjanik on täiesti vaba täitma ükskõik missugust neist.

“Temake” on kirjutatud esimeses isikus ja kangelanna on tegelikult nimetu. Kas see on Teie puhul tavaline lähenemine? Või on ta Teie lemmiktegelane, kellele tahtsite hääle anda?

Ei, see ei ole minu puhul tavaline. See on isegi mõnevõrra naljakas. Mulle ei meeldi nimi “Marguerite”, mida ta ajaloos kannab. See ei ole kuigi romantiline ega poeetiline. Ja mul oli sama nimega sugulane, kes jõi liiga palju ja oli väga väiklane. Ma ei suutnud seda nime kasutada ja ei osanud talle ka teist nime anda. Sellepärast ta ongi nimetu. Raamatu pealkiri on aga viide ühele teisele raamatule – H. Rider Haggardi romaanile „She”, mida ma poisipõlves lugesin. See on seiklusromaan meestele ja meeldis mulle väga. Kui ma olin väga õrnas eas ja loomanahast bikiinidega naised mulle suurt mõju avaldasid, tehti sellest film, mille peaosas oli Ursula Andress. Haggardi romaan oli klassikaline meeste seiklusjutt ja „Temake” on justkui selle ümberpööratud variant, Marguerite’i jaoks ongi see anti-quest.

Romaanis on põhjalikult kujutatud elu, mille põhiline liikumapanev element on iha (näiteks jutukogu “Iha 16 kategooriat”). Kas kõik Teie tegelased on oma ihadest sama hästi teadlikud kui Marguerite?

Jah, nii see tõepoolest on. Suurem osa mu tegelastest registreerivad oma mõtteid ja kogemusi ja ihasid väga aktiivselt. Õppisin hästi varakult ära, et võin kujutada tegelasi, kes on targemad, lõbusamad ja seikluslikumad kui ma ise. See on mulle alati rohkem meeldinud, kui kujutada tegelasi, kes on minust rumalamad ja pärsivad seeläbi mind kui autorit. Ja Henry James ütles ühes eessõnas, et oluline on luua selline narratiivne seisukoht, mis suudab maailma just nii keeruliselt tajuda, kui sa seda kujutada soovid.

Lugejale jääb tunne, et see isepäine tüdruk, suurepärane vaatleja ja sõltumatu mõtleja, ei kuulu mitte ühessegi ajastusse. Sama kehtib ka “tõlkes kaduma läinud” inimlike kontaktide kohta, mis ei toimu ju mitte ainult kultuuride kokku-põrkes. Nii jõuamegi ühe suure ja universaalse teemani – tõlge ja vead. Kas on lootust, et selliseid vigu annab vältida?

See on armas küsimus. Unistus täiuslikust tõlkest on unistus taevalikust kommunikatsioonist – tõenäoliselt saab see toimuma ainult taevas. Meie elame tõlkimise ja vigade maailmas. Aga ma mängin kogu aeg lunastuse ideega. Idee, et üks iseseisev ja uudishimulik tüdruk on võimeline Kanada pärismaalaste kultuurilisse ja mõistelisse süsteemi sisenema ja teatud tasemel täiusliku suhtlemise saavutama, pakkus mulle suurt naudingut.

Kui olemasolevate narratiivide keerukamaks tegemine kõrvale jätta, siis mis teid ajaloolise tausta juures tõmbab ja mis on see “Gloveri kuulus ajalooline ettekujutusvõime”, nagu kriitikud seda on nimetanud?

Vastus sellele küsimusele on ka minu enda jaoks saladus, kuigi ühel tasemel ma tean, et ma olen ajaloost huvitatud, sest minu jaoks on inimese „mina” transiitsõlm lausetele, mis tulevad kusagilt mujalt – enamasti minevikust. Me oleme vahepeatus vanade, pragunenud ja valesse kohta sattunud sõnumite ja iidvanade diskussioonide jaoks, mida eriti ei mõisteta ja mis kontrollivad meid igal ajahetkel. Ajaloo uurimine ettekujutuse vahenditega annab mulle võimaluse mõned vanad laused ära tunda ja näha, mida need minus teevad.

“Temakeses” on võtmefraas – mida teha isepäise tüdrukutega –, aga seal on ka võtmemotiiv “näib”, mis ikka ja jälle esile kerkib. Jääb mulje, et Kanadas kõik asjad enamasti näivad, paistavad, tunduvad, aga kunagi ei ole asjad iseeneses. Selline lähenemine loob saladuslike sündmuste toimumiseks küpse atmos-fääri. Milline on Teie seisukoht müstika ja tegelikkuse kompetentse tajumise osas?

Platonist saadik on inimkond elanud kahemaailmses süsteemis – näiline maailm ja tõeline maailm. Tegelikult on selline süsteem pärit aegadest enne Platonit. Platon üritas lihtsalt ratsionaliseerida Euroopa suulises kultuuris kajastatavaid uskumusi, mis ulatuvad tagasi jääaega, võib-olla kaugemalegi. Praegu käibel olev ja nii-öelda teoorial põhinev viis on öelda, et see, mida me nimetame tavaliseks ühest päevast teise veerevaks tegelikkuseks, on tekstiline, seega fiktsioon. Minu arvates on nii, et isegi siis, kui me kasutame suuri sõnu, et neid ideid mõistlikuks ja usutavaks teha, ei räägi me ikkagi muust kui maagilisest universumist, milles eksisteerib midagi tõelist ja kummalist ja imeilusat ja salapärast, milleni näiline maailm ei küündi.

Põhjamaine müstitsism on üks termineid, mida kriitikud „Temakese” puhul sagedasti kasutavad. Kas kanadalaste arvates on indiaanlaste pärand nii tihedalt looduse ja maaga seotud, et see elab edasi ka tänapäeva inimeste sees, nii nagu see raamatu epiloogi järgi pesitseb Marguerite’i sees?

Tegelikult me ei ole indiaanlasi assimileerinud ja nemad ei ole meid (st eurooplaste järeltulijaid) assimileerinud, nii et meil ei ole erilist õigust nende kultuurilist pärandit kasutada. Kui aga mõelda, et 5000 aastat tagasi olid meie suulised uskumused üsna samasugused nagu siinsetel põlisrahvastel, võime me öelda, et teatud määral oleme me nendega sarnased. Suur kultuuriline lõhe tekib suulise ja kirjaliku kultuuri vahel. Minu romaan annab võimaluse teistmoodi mõelda ja teistmoodi mäletada. Ma uurin ka edaspidi raamatuid Euroopa iidsetest uskumustest, sest ma usun, et sellesse süsteemi on mul mõnevõrra lihtsam sisse pääseda kui Kanada põlisrahvaste omasse. „Temakese” lõpp ei pärine mitte niivõrd ideest, et Marguerite on indiaanlastega üheks saanud, kuivõrd ideest, et tegelikult ei ole meie, Euroopa moodsad rahvad, omaenda suulistest juurtest kuigi kaugele edasi arenenud. Mõelge sellest niimoodi – meil on olnud umbes 100 000 aastat suulisi uskumusi ja umbes 3000-5000 aastat kirjaoskust ja nii-öelda mõistuspärasust.

Te olete öelnud, et kirjutamine on eluaegne protsess, mida ei ole võimalik lõpuni selgeks õpetada. Teil on loomingulise kirjutamise alal palju kogemusi, sest olete seda paljudes ülikoolides õpetanud. Kas mõned Teie õpilased on saanud tehnilises mõttes väga headeks kirjanikeks või on nad enamasti lihtsalt hea hariduse saanud lugejad, kes on suutelised kirjaniku meisterlikkust õiglaselt hindama?

Tegelikult on paljud minu üliõpilased raamatuid välja andnud ja vähemalt üks neist on romaanide kirjutamisega palju rohkem raha teinud kui mina. Tema nimi on Lisa Carey. Ma aitasin teda esimese romaaniga, mille nimi oli “Laulvad merineitsid”. Kuid mul oli üks üliõpilane, noor mees Mark Maxwell Chicagost, kes kirjutas ja avaldas suurepärase ja briljantse romaani “Nixon/Carver”. Ma olen väga uhke selle õpilase üle ja oma panuse üle tema töösse. Teisalt on teil muidugi õigus ja häid õpilasi, kellest saavad kirjanikud, tuleb väga harva ette.

Hakkasite oma esimest romaani kirjutama viieteistaastaselt ja sellest ajast peale olete elanud elu, mis on otsast otsani kirjandust täis. Te olete kirjanik, kriitik, õpetate ülikoolides. Kriitikute lemmik olete te olnud juba kaua, kuid Kanada kuberneri kirjandusauhinna võitsite alles romaani “Temake” eest 2003. aastal.  Ise olete ennast nimetanud Kanada kirjanduse autsaideriks. Miks nii?

Ma ei mõtle selliste asjade peale kuigi palju. Mul on olnud hea elu ja enamasti olen teinud asju, mida ma tahan teha. Kaevata pole millegi üle. Ja nüüd antakse mulle selle eest auhindu. Mis saaks veel parem olla? Ma arvan, et minu looming on keeruline ja idiosünkraatiline ja ei sobi kõigile inimestele. Üks USA kriitik ütles, et ma kirjutan raamatuid, mis hirmutavad teisi kirjanikke. See ajas mind küll naerma, aga mingi tõetera võib ses ju olla.

Elate praegu USAs. Kas see on kuidagi mõjutanud teie suhteid Kanadaga? Teie teoste vastuvõttu Kanadas?

Ma ei oska öelda. Ma ei ela Ameerikas päris vabatahtlikult. Ma abiellusin ja siis me lahutasime ja ma elan siin sellepärast, et olla oma lastega koos. Kui me poleks lahku läinud, oleksime ehk kõik koos Kanadasse kolinud. Eemalolek tekitab minus nostalgiat oma kodumaa vastu ja see peegeldub kindlasti ka minu loomingus. Sepitsen novelle ja lugusid Kanadast. Kaks romaani tegelevad Kanada riigi algusaegadega. Nii et Ameerikas elamine on kindlasti pannud mind tähelepanelikumalt uurima, mis riik see on, millega ma sünni poolest kokku kuulun.

Douglas Glover

on 1948. aastal sündinud Kanada kirjanik, kes kasvas üles Ontario lähedal oma perekonna tubakavabrikus. Ta õppis filosoofiat Yorki ja Edinburghi ülikoolis ning töötas ajalehtedes. Temalt on ilmunud viis jutukogu, neli romaani, essekogumik ning Don Quijote’i ja romaanivormi käsitlev teos. Gloveri 2003. aastal ilmunud romaan “Elle” pälvis Kanada kindralkuberneri kirjandusauhinna. Selles jutustab kirjanik loo Prantsuse tüdrukust, kes siivutute kommete pärast koos kahe kaaslasega St Laurence’i lahes üksikule saarele jäetakse. Romaan ilus eesti keeles Pegasuse kirjastuse väljaandel ja kannab pealkirja ”Temake”.

Douglas Glover

temake

Tõlkinud Ainu Januson

Pegasus 2006

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused