Pole kahtlustki, et Kärt Hellerma novellikogu “Ma armastasin David Copperfieldi” tõmbab kõigepealt tähelepanu intrigeeriva pealkirjaga. Võiks ju arvata ennatlikult, et tegemist on järjekordse ajaviiteraamatuga, kus lugude kangelannad õhkavad oma unelmate printsi järgi. Tegelikult tasub raamatusse süveneda nii naistel kui ka meestel. Esimestel seepärast, et nad julgeksid tunnistada enda igatsusi ja saada iseendaks. Meestel aga seetõttu, et nad veidikene mõistaksid, milline mõistetamatu olevus on naine.

Hellerma  tegelased räägivad enda tunnetest jahmatavalt ausalt ja valusalt. Sundides lugejat kaasa mõtlema nende naistega, kes on kirjanikku ära kasutanud, et tirida  enda hingesoppidest päevavalgele sinna peidetud ihalused. Olgu selleks siis iha teise naise või iseendaks saamise vastu.

Kuigi kogumiku kaante vahel on novelle ka eelmisest sajandist, pole ajavahe tuntav. Esmakordselt ilmunud kahe looga võrreldes pole ajakirjades juba üle kümne aasta tagasi ilmunud  “Kiri Lesboselt”, “Koit ja Hämarik” ja “Unistus hõbekuulist” ajale jalgu jäänud. Võib-olla seepärast, et naine on ajatu, igavene, mõistetamatu ja müstiline olnud mitte meestele, vaid ka iseendale.

“Kui eluteatris on mehed enamasti marionetid, siis naised, nemad on näitlejad selle mõiste tõelises mahus, näitlejad juba eos, imiteerimis- ja kavaldamiskunsti tõelised meistrid,” ütleb jutus “Kiri Lesboselt” oma armastusest pajatav naine.

Naisest saab hunt

Esmakordselt ilmunud “Hunt” pajatab vananevast näitlejannast, kes mitte ei moondu täiskuuöödel libahundiks, vaid kellest saabki metsasusi. Naine annab järele endas peituvale ürgsele vabadusihale, mida on maha surunud ühiskonna normid ja tõekspidamised, tavad ning harjumused.

Ma ei tea, kelle jaoks kirjutas Kärt Hellerma oma novellid. Kas lesbikalduvusega naisele või despootlikule mehele, kes peab naist endast alamaks. Või kõrgesti haritud naisele, kes hommikul tõmbab ette edukuse ja külmuse maski, kuid öösel tunneb endas iha tunda vere maitset suus, kuulda murduvate luude raginat ja tungi ulguda kuu poole.  Lugejaskonda on raske määratleda, seepärast võikski Hellerma novellikogu liigitada ka teabekirjanduse alla – kui naisehinge anatoomiaõpiku.