Naisteajakirjade kirevad esiaastad

 (3)
Naisteajakirjade kirevad esiaastad
Pille-Riin Pregel

Rahvusraamatukogus on väljas eelmise sajandi alguse naisteajakirjad Esimene eestikeelne naisteajakiri oli Linda, mis hakkas ilmuma 1887. aastal
Rahvusraamatukogu arhiivkogu galeriis on väljas näitus möödunud sajandi alguse eesti naisteajakirjadest. “Siin on käinud näitust vaatamas vanemaid prouasid, kes on kiitnud, et tuleb tuttav ette küll,” muheleb näituse koostaja Helle Remmelt raamatukogu arhiiviosakonnast. Kokku on väljas 18 nimetust ajakirju.

Esimene eestikeelne naiste-ajakiri oli Linda, mis hakkas ilmuma 1887. aastal, toimetajaks nimekas literaat, Viljandi tütarlastekooli juhataja ja kõigi eesti naisõiguslaste esiema Lilli Suburg. Suburg, kes oma klassiõe Lydia Jannseni kõrval on jäänud varju, oli vaimustatud naiste emantsipatsioonist. Tema toimetatud ajakirja eesmärk oli äratada ja harida naiste vaimu. Paraku polnud 19. sajandi lõpu Eesti ühiskond naiste äratamiseks veel küps ning Suburg oli sunnitud ajakirja majandusraskuste tõttu müüma. Oma lõpuaastatel oli Linda praktiline, kõigile sobiv pereajakiri.

1911. aastal alustas ilmumist ajakiri Naisterahva Töö ja Elu, mis samuti õpetas praktilisi igapäevaoskusi – riideid õmblema, kodutöid ja süüa tegema. Nii selgitab ajalehe lisa Käsitööleht: “Kodutööks nimetatakse niisugust tööd, mida tööandja töökojas ei tehta, vaid töötegija kodus, kuid töö-andja kulu peal, selle poolt kindlaks määratud palga eest.”

Naisõiguslus sai oma ajakirja juba Eesti Vabariigi tulles, kui hakkas ilmuma naisorganisatsioonide häälekandja Naiste Hääl (1926–1932). Selle keskmes oli tõesti naiste ühistegevus, rahvusvaheline naisliit, räägiti Rahvasteliidust jm. “Meie tütarde isikliku õnne ja maa parema tuleviku nimel!” kõlab üks pealkirjadest otsekui terve ajakirja moto. Sellegipoolest on ka Naiste Hääles ruumi selleks, et rääkida “Mõnda kanatõugudest” või “Kartulist ja selle keetmisest”, aga ka õnnelikust abielust. Ja hooajamood ei jää tähelepanu alt teps mitte kõrvale!

Pildiseeria murutõnisest

1924. aastal alustab ka tummine Eesti Naine, mille õigusjärglane ilmub tänase päevani. Toonastest toimetajatest püsis ajakirjas kõige kauem kirjanik Helmi Mäelo. Eesti Naisega pea samal ajal ilmumist alustanud kergemeelsema kujundusega, salongilik Naisterahva Elu 1923–37 on aga juba ammu vajunud minevikku. Ajalukku jääb ka pildiseeria “Ameerika parim murutõnise mängija” õdede Williamsite kaugest eelkäijast. Murutõnisest on saanud tennis.

“Ega tolle aja naine erinenudki nii väga tänapäeva naistest,” arvab Helle Remmelt. “Ta oli modernne naine omas ajas. Ta oli Euroopa naine. Võib-olla oli toonane ajakirjapilt Soome naisteajakirjaga võrreldes isegi edumeelsem. Asi on lihtsalt ajas, aeg on edasi läinud.”

Jõudsalt arenev Eesti elu tõi kaasa ka vajaduse kodukaunistamise järele. Ilmusid ajakirjad Moodne Kodu (1929), Maanaise Kodu (1932–33) ja Kaunis Kodu (1934–38), kus jagati vastavaid nõuandeid. 1938–40 nägi ilmavalgust ka Anni Varma toimetatud Kodutööstus. Var-ma oli ka paljude kodukäsitöö õpikute autor ja paljude õpikute korraldaja. Suhteliselt laialt oli levinud Taluperenaine (1927–30).

Maret – naiste lemmik

Ja siis tuli 1935. aastal moe, romaani, filmi, spordi, majapidamise ja käsitöö ajakiri. Maret – Eesti Naise kõrval teine toonaste naiste lemmik.

“Maret oli üsna mitmekülgne, aga samas ka kaasaegne, selle analooge leiab nii Rootsist kui Soomest,” kõneles Helle Remmelt. “Inimesed said üsna heade piltide, õpetuste ja lõikelehtede järgi oma koju kujundada. Maretis oli ka palju moodsaid romaane, mida üsna kiiresti tõlgiti, filminäitlejate pilte ja moekülgi. Teatud mõttes oli Maret ka seltskonnaajakiri. Näiteks oli rubriigis “Meie kodude väikesi käskijaid”, pildistati tuntud inimeste järeltulijaid. Tundus, et see lugejale sobis.”

Näituselt pole välja jäänud ka toonases Nõukogude Liidus 1927–36 ilmunud eestikeelne naisteajakiri Naistööline ja Talunaisterahvas, mis kannab samuti oma aja märki. “Seltsimehed, olge valvel, vaenlane varitseb,” hoiatab nimetu naisvõitleja avalehel. Selle kõrval aga õpetas seegi ajakiri praktilisi asju, näiteks kasvatama kodujäneseid.

Loe veel

Olukorda “Valges Eestis” kirjeldab ajakiri lugejakirja vahen-dusel. Salme kirjutab: “Sa küsid, kuidas elame: väga vaeselt. Praegu oleme mõlemad mehega töötud, nälg on kallal. 10 aastat on täis, kui hakkasin mehe kõrval metsas puid saagima. Suure pingutusega saime heeringa ja leiva raha. Töötasime hommikuvalgest õhtu pimedani, ilma lõunata. Hommikul tõustes olid küll kondid kanged, nii et algul liikudagi ei saanud, kuid tööle tuli siiski minna, tihtipeale päris haigena. Sest iga aasta alandati tükitöö hinda ja sellepärast tuli ikka rohkem pingutada, muidu oleks ka sellest igapäevasest kehvast toidust ilma jäänud. Nüüd on minu ja minu mehe tervis päris otsas, kuigi alles päris noored inimesed oleme.”

Edasi püütakse kõigiti mõista anda, kui hea elu on Nõukogudemaal. Ja kui see õnn ka meie õuele jõudis, pandi enamik naisteajakirju kinni. See-eest tulid 1941. aastal Töötav Naine ja Naistööline, mida mõlemat sai ilmuda üks number.

Ja siis, pärast sõda tuli juba Nõukogude Naise ja Silueti aeg.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare