Näitleja hingesuurus on leidnud tee lavalt raamatusse
Äsja müügile ilmunud „Lembit Eelmäe näitlejaraamatus” on väga hea võrdlus. Autor Aivar Kull võrdleb Lembit Eelmäe rolli legendaarses Vanemuise „Põrgupõhja uue Vanapagana” lavastuses Bob Beamoni hüppega. Sooritus tuli Mehhiko olümpiamängude ajal justkui ei kusagilt ega kordunud samasugusena pärast seda enam mitte kunagi. Aivar Kulli võrdlus on sisuline. Bob Beamon ütles oma hüppega aastakümneteks midagi olulist inimvõimete piiride kohta. Lembit Eelmäe Jürka roll rääkis samamoodi inimvõimete piiril teatri keeles midagi üliolulist inimeseks olemisest. Sellest ja ka mõ-nest teisest niinimetatud teatriuuenduse ajal sündinud rollist saadud vaimustus kannab raamatut ja on selle väärtuslik osa. Need, kes on Lembit Eelmäe kuulsaid rolle näinud, jagavad vaimustust. Kes aga pole, võtavad selle teadmiseks. Selleks on teoses materjal enam-vähem olemas.
Kui võrrelda Aivar Kulli kaht elulooraamatut, mis ta on kirjutanud Lembit Eelmäest ja Oskar Lutsust, siis esimene on hingestatud ja teine veidi pedantne. Põhjus on selge: esimesel juhul on tegu isiksusega, kellega on olnud vahetu kokkupuude, ja teisel juhul ammu surnud klassikuga. Kummaline küll, aga vahetevahel tekib Lembit Eelmäe raamatut lugedes igatsus pedantsuse järele. Liiga palju on eluloo tähelepanu alt välja jäänud eluseiku, küsimuste püstitamist ja allikaid.
Raamat ei käsitle eriti Lembit Eelmäe teatritee seda osa, mis kulges keskpärasuse tähe all. Nii jääb kuidagi tagasihoidlikult esitatuks ka dramaatiline pööre suurde teatrisse, mis oleks ju jäänud olemata, kui poleks olnud õnnelikku tähtede seisu.
Raamatus on teraseid tähelepanekuid 1970-ndate Vanemuise ja selle inimeste (Ird, Tooming, Hermaküla) kohta. On nauding lugeda peategelase lauseid, milles peegeldub ta hingesuurus ja mõtteselgus. Et need nii klaaril moel lugeja ette jõuavad, see on kindlasti ka autori töövõit.
Lembit Eelmäe
näitlejaraamat
Aivar Kull
Ilmamaa
