Näitleja Johann Urb Hollywoodi skandaalidest: praegu on oluline, et naised tõstavad häält ja võtavad tagasi selle, mis neile kuulub

 (47)
„Kasvasin üles väga kinnise inimesena. Ma ei osanud end väljendada ja see on ka üks põhjus, miks hakkasin näitlemisega tegelema. See on minu jaoks teraapia,” ütleb Johann Urb. Tema arvates peaks tugev mees suutma tundeid väljendada, mitte neid varjama.
„Kasvasin üles väga kinnise inimesena. Ma ei osanud end väljendada ja see on ka üks põhjus, miks hakkasin näitlemisega tegelema. See on minu jaoks teraapia,” ütleb Johann Urb. Tema arvates peaks tugev mees suutma tundeid väljendada, mitte neid varjama.Foto: Tiit Blaat

Näitleja Johann Urb teeb kaasa oma esimeses Eesti filmis, Maria Avdjuško „Tuliliilias”. Eesti Päevaleht uuris võtete kohta ja küsis ka, milline on Urbi kokkupuude #MeToo liikumisega.

Los Angeleses elav näitleja Johann Urb on neil päevil California päikese alt otse Eesti talve tulnud. Põhjus: osalemine tema esimeses Eesti filmis, Maria Avdjuško lavastatavas psühholoogilises põnevikus „Tuliliilia”. Urbi tegemised on Eesti publikuni jõudnud peamiselt selle kaudu, mida ta teeb USA tele- ja filmitööstuses. Peale selle modellitöös. „Tuliliilias” on tema kanda omamoodi unistuste printsi, baariomanik Kaarli roll. Filmis osalemine tähendas võtteaegade klapitamist eri mandritel. Tema osalusega võtted on Eestis mahutatud viide päeva. Kohtume stseenidevahelise pausi ajal Sauna tänaval Frank Undergroundis. Seal on korrus kõrgemal toimuvate filmivõtete staap.

Millal sa Eestisse jõudsid?

Kolm-neli päeva tagasi. Olin Kanadas, filmisin seal seriaali „Arrow”, mis põhineb DC Comicsi lugudel. Maailm on muudkui otsakorral ja seda tuleb muudkui päästa. Mina mängin tegelast nimega Vigilante. Pärast võtteid jõudsin veel viis päeva LA-s olla ja siis tulingi siia.

Kas meie praegune ilm tundub pigem mõnusalt nostalgiline või Californiaga võrreldes õudusunenägu?

See päev, kui lund sadas, oli väga romantiline ja armas. Eesti on tore, aga olen siin praegu ajal, mis on kõige vähem mu lemmik. Pime on, mul oli meelest läinud, et päike jõuab korraks tõusta ja kaob siis taas. Tallinn läheb minu meelest järjest ilusamaks. Kui ma Eestist ära kolisin, oli nõukaaeg. Sellest ajast on jäänud tunne, nagu see oleks ikka veel samasugune. Iga kord kui tulen, üllatun positiivselt, kui ilus ja värviline siin on. Inimesed on stiilsed, Eesti on tasemel.

Mida täna (esmaspäeval – K. V.) filmitakse?

Täna on käsil esimene stseen, kuhu ilmub minu karakter. Oleme baaris, mis kuulub minu tegelaskujule. Ta on filmis üks väheseid mehi, kes ei ole halb. Ma olen nagu... kuidas see eesti keeles ongi… Nipernaadi! Seda tüüpi kuju. Maailmarändur, kellele on vabadus väga oluline.

See on nüüd naljaga pooleks öeldud, aga Kaarli osasse näitlejat valides olevat eesti meesnäitlejad välimuse põhjal ritta pandud ja valitud sind.

(Naerab.) Ma kuulsin eile ka vanatädi käesta, et lehes oli olnud umbes selline lugu. Võtan seda kui komplimenti.

Filmi režissöör on naine ja film jutustab loo naise vaatevinklist. Tundub väga sobilik ajal, kui naiste positsioon filmitööstuses, aga ka muidu on #MeToo liikumise tõttu eriti teravalt luubi all. Kui oluline on see teema sinu jaoks?

Minu jaoks on see väga aktuaalne teema ja on väga tähtis, et see on fookusesse tõusnud. Minu meelest on maailmas harmoonia ja balanss juba väga pikalt paigast ära. Praegu on oluline, et naised tõstavad häält, astuvad välja ja võtavad tagasi selle, mis neile kuulub. Meestena peame me seda respekteerima ja protsessi toetama. Vastasel juhul tapame selle maailma. Ka näiteks sellistes kohtades nagu India või Saudi Araabia on muutusi näha. Naised võitlevad kätte õiguse autot juhtida. Meie jaoks on see normaalsus, nende jaoks aga suur asi. Muutusi on igal pool, see on väga ilus ja väga hea.

Arvan, et palju paska ja koledust on veel välja tulemas. See ei ole paljudele, eriti meestele, ehk kõige meeldivam, aga on tähtis, et näeksime peegeldust sellest, mis toimub. Seda, kuidas inimesed on end tegelikult tundnud. Väga oluline on teadvustada, et tegudel on tagajärjed. Et kunagi tuleb kõik välja.

Kui sain 16 ja USA-s maandusin, siis teadsin, et olen kodus.

Mu naine on women’s empowerment coach (naiste jõustamise või väestamise treener – K. V.) Ta on erakordne inimene, tal on suurepärane pere, kes on teda alati toetanud, andnud võimaluse särada. Ta on nagu lill, keda on kastetud ja kes on saanud päikest. Tänu temale on need teemad mulle eriti olulised. Kui me kõik julgeksime end väljendada, oleks maailm hoopis parem. Protsess, kus inimesed viimaks välja tulevad ja julgevad rääkida ka sellest, mis toimus 20 aastat tagasi, on väga oluline, et lõpuks nühkida maha kõik kogunenud kihid, öelda välja ütlemata asjad.

Sinu elu on seotud USA filmitööstusega. Kas selles, kui palju ahistamislugusid välja tuli, oli sulle midagi üllatavat?

Loe veel

Loomulikult teadsid Hollywoodis kõik juba ammu lugusid Harvey Weinsteinist ja Kevin Spaceyst. See on avalik saladus. Kui naine läheb Weinsteiniga tuppa, siis ta teab, miks teda sinna kutsutakse. Kaasaminek on üks võimalus saada järgmiseks kellekski. Naistele sisendatakse, et praegu on nad veel noored ja ilusad, aga seda ei ole kauaks. Ja ka seda on inimesed teadnud, et kui minna näiteks mingile peole, kus on Hollywoodis võimupositsiooni omavad geimehed, siis on seegi üks võimalus karjääri teha. See on väga vale, aga kahjuks kaua nõnda toiminud.

Oled oma kallima Rachel Emma Pringle’iga üsna pikalt koos olnud. Temagi on näitlejanna. Kas olete arutanud tema kogemusi?

Oleme koos olnud viis aastat. Meil on ühiseid sõpru, kes on filmitööstuses tähtsal kohal. Küsisin hiljuti temalt, kas tallegi on selliseid ettepanekuid tehtud. Ta ütles, et loomulikult on võimalus alati olemas. Kui olla sellest mängust huvitatud, on alati võimalus. Aga kas tulenevalt tema kasvatusest või iseloomust ei ole ta seda teed läinud. Kõik oleneb sellest, kui kõvasti sa endasse usud, kuidas on süsteem sind kasvatanud, milliseks vorminud.

Ma loodan, et praegu toimuv avab ka teisi uksi: et inimesed saavad mõelda, kuidas me üksteisega käitume ja end väljendame. Arvan, et just mehed käituvad vahel nagu teerullid. Olen ka ise selline olnud. Mul oli p***i, mida keegi minust arvab. Kartsin iseenda tundeid nii palju, et otsustasin, et tunded ongi nõmedad ja milleks mul neid vaja.

Väga stereotüüpselt isane mõtlemisviis.

Täpselt. Meeste vana mõtlemise järgi tähendavad tunded nõrkust. Aga tegelikult võtab kõige rohkem julgust just oma tunnete väljendamine, ütlemine, et ma ei ole tegelikult nii tugev. Mehed võiksid olla palju paindlikumad ja avatumad. Väga olulised on väikesed asjad. Kasvõi see, et ütlen „minu vaatepunktist on see nii”, mitte „see on nii”. Ma ei kuuluta ju tõde, ma ütlen, kuidas mina midagi näen, ja teine inimene ütleb, kuidas tema näeb. Alles niimoodi saame omavahel päriselt rääkida. Sa ei tunne, et sul peab kogu aeg õigus olema. Minu jaoks on kõige suurem kaif, kui saan inimestega luua ilusa intiimse suhte, ilma et vahepeal oleks midagi, mida ei saa öelda või ei tohi tunda.

Protsess, kus inimesed viimaks välja tulevad ja julgevad rääkida ka sellest, mis toimus 20 aastat tagasi, on väga oluline, et lõpuks nühkida maha kõik kogunenud kihid, öelda välja ütlemata asjad.

Ahistamislood on kõvasti naiste kahjuks, ent on ka teistsuguseid näiteid. Kas sina kui mees oled ahistamisega kokku puutunud?

Filmimaailmas vähem, aga kui ma veel modellina tegutsesin, siis seal oli rohkem seda tüüpi võimalusi. Tean inimesi, kes neid kasutasid. Minuga on vaid paar korda elus proovitud sellist mängu mängida, aga ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen eestlane või… Ma ei ole end millelegi sellisele kunagi avanud. Olen inimesele silma vaadanud ja öelnud, et no kamoon… Kohe on aru saadud, et see on vale koht, ja edasi liigutud.

„Tuliliilia” esmaspäevase võtteplatsi staap on Frank Undergroundis. Üks baari imepisikesi ruume osutub parimaks kohaks, kus intervjuud teha. Foto: Tiit Blaat

Räägid modellindusest minevikuvormis. Kas ka meestel on selles maailmas „parim enne”?

Modellinduse ajast on mul veel paar klienti, kellega teen koostöödn. Ja kui keegi ütleb, et siin on korralik raha ja teeme pilti, siis ma ei pruugi ära öelda. (Naerab.)

Sinu elustiili juurde kuulub jooga ja mediteerimine. Kas sellel on üldises enesetundes suur osa?

Hakkasin mediteerima, kui olin 15-aastane. Veel tõsisemalt hakkasin asju võtma, kui sain 20. Hakkasin tegelema ka kriya-joogaga. Arvan, et nende praktikate kaudu olen kutsunud oma ellu elamusi, inimesi ja juhuseid ega võta väga tõsiselt seda, kui miski ei lähe nii, nagu ma olen ette kujutanud. Mõtlen, et see on, nagu inglise keeles öeldakse – blessing in disguise. Kõik viib sinna, kus on tarvis olla – hetkes.

Milline on su kodu?

Elan looduses, Los Angeleses sellises kohas nagu Topanga. Käin mägedes jooksmas. Mul on väga ilus elu, mediteerin iga päev. Mõnedele kõlab see kindlasti väga imelikult, aga mulle tundub, nagu oleksin seal varem olnud. See oli mu elus esimene koht, kus tundsin, et olen kodus. Eestis või Soomes ei olnud mul eales sellist tunnet. Aga kui sain 16 ja USA-s maandusin, siis teadsin, et olen kodus.

Kui ma midagi teen, võtan sellest parima. Isegi siis, kui projekt ei tule liiga hästi välja, võib olla umbes 99% kindel, et mul oli ikka äge.

Millised on sinu karjääri lemmikprojektid?

Suurem osa projekte on olnud sellised, kus mul on äge. See on seotud ka sellega, kuidas ma oma elu elan. Kui ma midagi teen, võtan sellest parima. Isegi siis, kui projekt ei tule liiga hästi välja, võib olla umbes 99% kindel, et mul oli ikka äge.

Mitte liiga õnnestunud projektidest meenub mulle film „The Hottie and The Nottie”, mille peaosas oli Paris Hilton ja mida ma kunagi vaatasin sellepärast, et leidsin selle IMDb kõige madalama reitinguga filmide hulgast.

Aga ka seda oli väga tore teha. Paris Hilton oli tookord väga suur sõna. Ma ei saa öelda, et ta oleks nüüd kõige parem näitleja, aga see kõik oli täielik elamus. Mulle meeldib mõte, et kui surivoodil elule tagasi vaatan, siis ei oleks põhjust mõelda, mis jäi tegemata.

Kas tuled, kui eestlased sind veel mõnda filmi kutsuvad?

Oleneb stsenaariumist ja projektist. Kui on hea asi, siis ikka tulen. See, mis siin toimub, on mulle väga meeldinud, selliseid asju võiks küll teha. Ja eesti näitlejad on erakordsed.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare