Näitleja Rita Raave hammustas koera


Veebruaris pintsli esimest korda kätte võtnud näitleja avas UpArt Galeriis maalinäituse

Kas pärast näituse avamist on tunne teine kui pärast esietendust?

Mingi sarnasus muidugi on. Sõbrad ja head tuttavad koos, ilusad sõnad. Aga see näitus on minu jaoks ikka midagi täiesti uut ja teistmoodi. Ütlesin avamisel, et ju ma olen ikka veel piisavalt poole aruga, et niisugust asja ette võtta – loodan, et mitte juba poole aruga, vaid alles… Unenäotunne on siiani. Imelik ja naljakas. Hakkasin maalima ju alles nüüd, veebruaris. Lihtsalt. Parasjagu ei olnud mul teatris suurt tööd ja siis ma äkki arvasin, et nii – nüüd hakkan maalima. Seda näitust mõtlesin rohkem sõpradele hea naljana… Aga ma olen kuulnud, et kui koer hammustab inimest, siis pole see uudis. Uudis on see, kui inimene hammustab koera. Mina olen ilmselt nüüd see juhtum.

Kas kunagi varem pole pintslit kätte võtnud, plikana kunstiringis ehk ikka käisite?

Ei. Kuigi see mulle eemalt alati õudselt meeldis ja huvitas. Keskkooli lõpus käis korra küll mõte läbi ERKI-sse astuda, et hakkaks õige ehteid tegema või midagi sellist. Aga andsin endale aru – kuule, tüdruk, sa pole joonistanud ega maalinud – järelikult see on lihtsalt luulu. Ju siis nüüd oli õige aeg, et enam teisiti ei saanud. Võtsin kätte ja hakkasin proovima. Need esimese papitükikesed veebruarikuust ajavad praegu naeru peale küll, suurema osa viskasin nüüd prügikasti.

Mis näitusele jõudis, on juba märtsist või?

Üks pilt näitusel on tõesti märtsist, ja aprillist on juba päris mitu pilti… Ka autoportree “Mina aprillis” – mõtlesin, huvitav, kas saan endale pihta? Terve suve ma puhkuse ajal kuhugi ei sõitnud, ainult maalisingi, Õismäel oma toas. See haaras tõeliselt, oli midagi nii uut ja põnevat. Natuke kahju on muidugi, et miks ma varem pole proovinud, vähemalt joonistada. Tihti on nii, et käsi ei tule fantaasiale järele.

Aga tähtsam on, et see on niisugune asi, mida ei saa keegi ära võtta. Näitlejaamet on ju nii sõltuv… Aga seda ei keela keegi tegemast, ja ei pea kellelegi aru andma: kui tahad, näitad pilti, kui ei taha, ei näita. Et ma nüüd aga kohe need esimesed pildid välja panin, ju on minus seda näitlejaedevust ikka ka.

Millal teatris sama head “teistmoodi”-tunnet viimati tajusite?

Pärast “Maailmakõiksuse kiireimat kella”, mängisin seal 80-aastast vanamoori.

Mis seis teil teatriga praegu on?

Kaks väga põnevat tööd. Vanalinnastuudios Jaan Toomingaga “Victor ehk Laste võim” ning Ugalas Kalju Komissaroviga. Kummagi lavastajaga pole ma varem töötanud.

Mustlanna Ma‰a rolli olete kunagi korra vist Elle Kulli asemel ·apiro lavastuses mänginud?

Jah, 20 aastat tagasi hüppasin n-ö püstolnäitlejana paariks etenduseks sisse.

Mingi väga tähtis etendus oli tulemas ja Elle ei saanud millegipärast mängida, ·apiro õpetas mind siis paari prooviga sisse. Kui mulle seda rolli nüüd pakuti, siis ma tõesti ei raatsinud sellest loobuda. Eks Eino Baskin on natuke pahane ka, et ma Viljandis käin. Aga samas, ta on ise näitleja, saab hästi näitlejatest aru, ei keelanud.

Olete endas ühe kogemuse võrra kindlamaks saanud?

Mmhm. Muidugi on mul hea meel, et andsin endale teise võimaluse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare