Näitus mööbli ja kodukujunduse ajaloost arhitektuurimuuseumis

 (1)
Fotod näituselt

Arhitektuurimuuseumis avati eelmisel nädalal suur suvenäitus "Kohaliku aja järgi. Sajand Eesti linnakodu" annab ülevaate muutustest viimase saja aasta kodukultuuris ja mööblimoes. Näitus jääb avatuks 7.oktoobrini

Väljapanek jälgib moodsa linnakorteri kujunemist alates kivitrepikojaga puumajadest Kalamajas kuni paneelelamute ning kaasaja industriaalhõnguliste loft’ideni välja.

Sellele lisaks tehakse sissevaade mööbli tehnoloogilisse poolde – millistest puitmaterjalidest seda on tehtud ja milline on nende materjalide keskkonnamõju. Korteri planeering, mööbli valik, värvid ja tekstiilid on kõik osa elamise kultuurist, mida on möödunud sajandi algusest saati püütud kasvatada, jagades trükistes ja ajakirjanduses lõputult juhiseid. Tõhusa ja asjaliku elamisviisi propageerimine ning väikekorteri tulek olid 20. sajandi moodsa arhitektuuri kõige olulisemad märksõnad, sest usuti, et muutus ühiskonnas saab alata vaid inimese eluolu uuendamise tasandilt. Tehnoloogia areng on uuenemist pidevalt tagant tõuganud ning inimese elustiili kujundanud – alates esimestest kodumasinatest möödunud sajandi algupoolel kuni nutikate digilahendusteni tänapäeval.

Eesti Sisearhitektide Liiduga koostöös valminud näitusel eksponeeritakse kümnendite kaupa ajastule iseloomulikku mööblit, aga ka elutubade keskmeks olnud raadiot või televiisorit, taustaks rikkalik fotovalik erinevate kodude argikeskkonnast, elevil poseerivatest peredest, parematest mööblinäidistest ning moe- ja reklaamgraafikast. Omaette huvipakkuv on eestlase korteriolude statistika läbi aja – kui palju ruumi või mugavusi meil eri kümnenditel on olnud? Kui palju elustiili müüv reklaam ja tegelikkus kattusid? Korteri suurus, ruumide jaotus, mööbli kättesaadavus, majapidamistööde korraldus, naiste tööhõive ja inimeste üldine elatustase – kõik see mõjutab selle ajahetke arusaamist heast ja ilusast kodust.

Koduinterjöör ja elukondlik mööbel pole olnud kohalikus ruumikujunduse ajaloos väga selgepiiriliselt välja joonistunud teemad, eriala ajalugu illustreeritakse enamasti unikaalprojektina valminud ühiskondlike objektidega. Muutused kodusisustuses on olnud aeglased, professionaalsete arhitektide või sisekujundajate käsi jõuab nendeni harva ning valdavalt on tegu n-ö rahvakunstiga, elanike endi loodud keskkonnaga, mille isikupärast kujundamist eriti tänases individuaalset loovust rõhutavas maailmas hinnatakse. Ehkki mööbel on enamasti masstoodang, on selle kujundamise taga alati professionaalsed autorid ning neil asjadel on tähendus. See võib olla nii sümboolne koht stiiliajaloos kui ka esemete materiaalne või tehnoloogiline pool – kuidas nad on tehtud, kui vastupidavast materjalist, milline on nende elutsükkel näiteks pärast katki minemist? Kuidas mööbel ringleb?

Nagu oli nõukogude kontrollitud ühiskonnas, on tänapäeva materiaalses maailmaski inimeste isiklik ruum alati ka avalik asi, pideva arutelu objekt. Kodus põimuvad erinev aegruum, pidev kaasajooksmine moega ning alalhoidlik kinnihoidmine aja jooksul kogutust.

Kuraatorid on Mari Kurismaa ja Triin Ojari, näituse kujundaja kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline kujundaja Margus Tammik.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare