Naksitrallid ja lapsed lustisid vihma kiuste

“Siin oli ju “Tenerife” finaal!” hõiskas äratundmisrõõmus väike poiss. “Oli jah,” tõdes teinegi väikemees eile Nukuteatri suveõue astudes.

Jah, selle suve oodatud etendus “Jälle need naksitrallid” alustas eile seiklemist, aga lubatud päikest ei paistnud kusagil. See-eest sai küllaga kümnekraadist värsket õhku, uduvihmagi tuuleiilidega vaheldumisi krae vahele.

See, et igale piletiga põnnile uksel üsna vägisi jäätis kätte pisteti, võttis nõutuks ja nukraks ühekorraga. Kas sponsorleping tõesti kohustab niigi külmetavaid jõnglasi lumeinimeseks muutma? Sammalhabeme firmatee oleks olnud tublisti tervitatavam. Nukukunstnik Rosita Raud jooksis minutid enne algust veel teibirulli ja kääridega ringi, samal ajal kaastundlikult mudilasi vaadates.

Lavaauk nägi välja kui suur mänguväljak liuradade, kiige ja liivakastiga… Ning juba vuraski naksitrallide punane auto platsi, pärast uhkete rottide reibast afrotantsu.

Aga ei lasta Muhvil, Sammalhabemel ja Kingpoolel rahulikult mere äärde varbaid leotama sõita – selle asemel peavad nad linnalooduse tasakaalu taastama, kassid saarelt päästma ja taas kuulsuse kibedaid vilju maitsma. Linlaste egoistlikust omakasupüüust käib naksitrallide sõpruse ja headuse võluvägi üle, nagu ikka korralikus moraaliga lasteloos.

Üleelusuurused nukud avaldavad muljet ka suuremale vaatajale, kassi- ja rotikostüümid, helesinine elevant, varas-harakas ja rästik Rudolf aga elavdasid kilekeepides lapsi tuntavalt.

Pärast nädalat Nukuteatri suveõuel sõidavad naksitrallid Eesti-tuurile, ja ega muud jäägi soovida kui päikest – et jäätis ikka asja ette läheks!