02.04.2012, 02:00
Narva jõel ja täitsa põhjas
Sulev Keeduse „Varesesaare venelaste” peategelane, noor naine Jana võitleb kõigi pahedega, mis inimest tabada võivad.
Dokumentaalfilmis „Varesesaare venelased” on põhiline kujund suures plaanis nägu, mis kõneleb kaadrisoleva lugu. Lugusid on mitu ja nad on seotud ajas, ruumis ja tegevuses, nii nagu draama reeglid seda nõuavad. Sel viisil kasvab eraldi tükkidest välja suurem lugu inimesest ja tema võitlusest. Aga ega siin maailmas ei ole midagi uut, kõigel on analoogid ja kordused. „Varesesaare venelased” on seesama, rohkem kui sada aastat tagasi kirjutatud Maksim Gorki „Põhjas” – jutustus põhjakihti surutud heidikutest, kellest mõni tahab paremasse välja rabeleda ja mõni enam mitte. Sest pole jõudu ega lootust ega tahtmistki. Filmi esimesest kaadris on peategelane, noor naine Jana kimpus oma paberitega – pole selliseid, mis Eestis seaduslikku elu lubaks. Aga see vastuseis ei arene filmis kuhugi ja ongi parem, sest Janal on tõsisemaid vastaseid kui bürokraatia. Jana võitleb kõigi pahedega, mis inimest tabada võivad. Selles mõttes on Jana kui näitemängu „Põhjas” naispeategelased Vassilissa ja Nataša kokku. Küllap on ta dramaatiline koorem veelgi raskem kanda, sest sada aastat tagasi ei tuntud sellist asja nagu HIV-viirus, mis väsimatult igasugu pahede järel käib.