Narva kaks valikut: taastada vana või ehitada uus
Veel enne viimast suurt sõda võisime rääkida kolmest suurest arhitektuuripärlitega linnast: Tallinn oma gootikaga, Tartu klassitsismi ja Narva barokiga. Liivi sõja ajal vallutasid 1581. aastal rootslased väepealiku Pontus De la Gardie juhtimisel linna venelastelt. Neli aastat hiljem andis Rootsi kuningas Johan III Narvale Rootsi linnaõiguse.
Alates 1651. aastast oli Narva Ingerimaa keskus ja Rootsi valitsus pidas isegi plaane teha Narvast oma suurriigi teise pealinna. Kaubandus õitses, linn arenes, saabus barokkarhitektuuri aeg, linna planeeris Rootsi arhitekt Erik Dahlberg. Ühesõnaga, Narvast sai täielik Põhjamaade pärl.
Sõdu on siin palju peetud, kuid lõpliku löögi andis Teine maailmasõda, milles alates Londoni pommitamisest ei peetud enam kinni Genfi konventsioonist, et pommitatakse ainult sõjalisi objekte. Liitlaste kättemaks oli kohutav, mis on isegi arusaamatu, sest olles juba selge oma võidus, pommitati maatasa linnu, mis eeldatavasti jäävad nende haldusalasse ja mida neil endil tuleb hakata üles ehitama.
Narva sai rindelinnana suurema paugu kui Tallinn ja Tartu. Peaaegu kogu linn oli varemetes. Ime kombel jäi terveks raekoda, mille ümbruse taashoonestamine ongi tekitanud vaidlusi. Kui vaadata fotosid purukspommitatud linnast, siis paljud hooned olid veel nii heas korras, et neid poleks olnud raske taastada, täpselt nagu Endla ja Vanemuise teatrit, mille kehandeid hoiti veel 1960. aastateni.
Kuid 1949. aastal tuli Moskvast käsk sõjapurustused kiiresti likvideerida. Varemed kas lõhati või lükati buldooseriga ümber ja rajati pargid, inimesed aeti sundkorras kive ja prahti koristama. Samas käitusid sakslased ja poolakad teisiti, säilitades varemed seniks, kuni leidub võimalusi hoonete taastamiseks. Varssavi vanalinn ehitatigi tuhast üles, paljukannatanud Dresdenis taastati Marienkirche alles 1990. aastatel.
Ütleme nii, et Narva on samas seisus nagu Varssavi kolm-nelikümmend aastat tagasi või nagu Riia kümmekond aastat tagasi. Varssavis taastati sõjas purustatud Raekoja plats täielikult, kuigi seal oli pargi all vaid vundament, nagu meil näiteks Harju tänaval. Supernäide on Riia Mustpeade maja.
Meil põrkuvad Narva raeplatsi diskussioonis juba varasemast ajast tuttavad seisukohad: kui palju peab ehitisest alles olema, et seda taastada, ja kui vähe, et see lihtsalt konserveerida. Kuressaare ja Narva linnusel läks hästi – pika töö ja ajaloolise uurimise edenedes need restaureeriti, töö on pooleli Haapsalu piiskopilinnuses.
Kas koopia, makett või uus?
Kuid miks mitte taastada täies hiilguses ka konserveeritud Viljandi ja Rakvere linnus? Eesti muinsuskaitsjate vahelt jookseb aga tuntav kontseptuaalne lõhe: ühed on olnud maketeerimise ja koopiate tegemise vastu, teised on suhtunud lõdvalt arhitektuuripärandisse. See sai selgeks siis, kui Tallinnasse ilmusid Poola restauraatorid, kes tõlgendasid meie pärandit vabamalt kui seda eeldasid kohalikud arhitektuuriajaloolased. Ega siis Varssavit päris üks ühele üles ei ehitatud.
Noorema põlvkonna arhitektuuriloolased on vabameelsemad, kuid ka siin on erimeelsusi. Nii toetab Krista Kodres Narva taastamist ehk maketeerimist: “Postmodernismi ajal on kõik võimalik, ja kindlasti peab arvestama ka kohaliku elanikkonna arvamust”. Linnavolikogu otsust mõjutab allkirjade kampaania vana börsihoone asemele kavandatud Tartu ülikooli kolledzˇi uue hoone vastu. Ka muinsuskaitse, kes on olnud just sellesama maketeerimise ja koopiate vastu, on seekord samal meelel.
Loomulikult kui vanale raeplatsile ehitatakse esimesena moodne hoone (kuigi vana keskkonda arvestav), siis dikteerib see kogu väljaku hoonestuse, mis ei pruugi tulla vana moodi. Paradoks on seegi, et vanemad arhitektuuriloolased, nagu näiteks Jüri Kuuskemaa või Jevgeni Kaljundi, on nüüd kopistide poolel.
Seevastu vastne muinsuskaitsenõukogu esimees Mart Kalm ütles mulle, et Narva kolledzˇi uue hoone ärakeelamine on “rahvuslik-konservatiivse diskursuse vastutustundetu tegu, mis on suunatud Narva integreerumise vastu Eestisse ja Euroopasse”. Erinevalt Kodresest hindab Kalm kolledži uue hoone konkursi võitnud Katrin Koovi, Indrek Peili ja Siiri Vallneri projekti “Vihm” väga kõrgelt kui ajalukku delikaatselt suhtuvasse kavandisse.
Seevastu Jüri Kuuskemaa allkirjaga muinsuskaitse seltsi juhatuse avalduses nimetatakse projekti “morbiidseks”, ja ähvardatakse, et kui see hoone ehitatakse, siis ei saa Narva koos Ivangorodi kindlustuste kompleksiga UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Kalm omakorda arvab, et neil, kes “kolledzˇihoonele kaikaid kodarasse loobivad, pole iial sellist raha, et kivi kivi haaval vanad hooned üles ehitada”.
Tartu ülikooli rektor Jaak Aaviksoo on nõutu, sest projekteerimisse on pandud juba suured summad. Narva linnuse ja muuseumi juht Andres Toode arvab, et selle hoone ehitamine ei tohiks küll UNESCO otsust mõjutada.
Mida siis teha? Raske on otsustada ka linnajuhtidel, kui ristuvad isegi ekspertide hinnangud. Kui kompromissi ei leita, teeme jälle ühe ilusa pargi, nagu Tallinnas Harju tänaval. Tundub siiski, et areneval Narval ei jää raekoja ümbrus välja ehitamata. Postmodernismi ajal on võimalikud igasugused variandid. Uus-
ehitise fassaad võib järgida ajalugu, kuid selle taga või isegi kohal võivad olla väga moodsad lahendused – selliseid näiteid leidub alates 1980. aastatest küllaga.
