Need kümme annet kandideerivad noore arhitekti preemiale



Noore arhitekti preemia on vaid paari aastaga saavutanud tõsiseltvõetava ja ihaldusväärse imago. Tutvustame tänavusi nominente.

 Noore arhitekti preemia antakse 17. veebruaril välja küll alles kolmandat korda, kuid ometi on sel verisulis konkursil juba väga tõsiseltvõetav renomee. Peale au ja kuulsuse saab väljavalitu Heldur Meeritsa ja reisibüroo Go Travel auhinnareisi 70 000 krooni väärtuses ning korraliku kataloogi oma loomingust. Arhitektide liidu ellu kutsutud konkursi õilis eesmärk on tunnustada kuni 40-aastaste arhitektide uuendusmeelsust ja rahvusvahelist haaret. Praeguseks juba oma lõpphinnangu andnud žürii (ettevõtjad Heldur Meerits ja Rein Kilk, noore arhitekti preemia varasemad laureaadid Siiri Vallner ja Martin Aunin ning ajakirja Arkitektur peatoimetaja Claes Caldenby) hindas esitatud kümne nomineeritu puhul eelkõige nende loomingu laia skaalat, põnevaid materjali-tekstuurimänge ning erinevate funktsioonide valdamist tipptasemel.

Hanno Grossschmidti ja Tomomi Hayashi projekteeritud Rotermanni jahulao (koos Yoko Azukawaga) teeb mõjusaks vana sidumine tänapäevasega vägagi tundlikul moel. Rotermanni linnaväljakule avanev fassaad intrigeerib kuupjate väljaulatuvate lahendustega, jättes mulje, nagu oleks keegi mõned hiiglaslikud sahtlid lahti unustanud. Fassaadi materjalilahendus on koos keskkonnaga pidevas muutumises, sulatades nõnda muidu nurgelisi ja tehnitsistlikke vorme pehmemaks. Hanno Grossschmidt ja Tomomi Hayashi on koos kujundanud ka ärikeskuse Foorum, kortermaja Lootsi 3a ja Lasnamäe kergejõustikuhalli (kaasautor Siiri Vallner).

Jaan Tiidemanni projekteeritud Veskimöldre lasteaed (koos Andres Lemberiga) pälvis 2004. aastal juba parima betoonehitise auhinna. Tegu on lihtsa vormiga funktsionaalse hoonega, mille betooni helehalli elavdab loodusliku männikoore pruun. Teistest tuntumatest töödest on Tiidemann kujundanud Tallinna golfiklubi Niitväljal (koos Mai Šeiniga).

Jan Skolimowski planeeritud spordihall (koos Peeter Looga) mõjub maskuliinse ja samal ajal tundlikuna. Tugevaid lakoonilisi mahte tasakaalustab diskreetne viimistlus – tumehalliks värvitud betoon koos savipruuni puiduga. Isikupärase elemendina on betoonpinnale malekorras paigutatud vertikaalse lõikega aknad, millele on lisatud värvitud metallist päikesevarjud. Skolimowski viimane projekt on lennukas ja popisugemetega sisekujundus firma Universal Music Finland kontorile.

Lembit-Kaur Stööri projekteeritud sünagoog (koos Tõnis Kimmeliga) on õhuline ja avatud ruum, milles sakraalsus saanud tänapäevaselt mängulise pale. Eesti arhitektuuris üsnagi harvaesinev jõuline ja kõrge võlvikujund annab ruumile ootamatult helge mõõtme, mida rõhutavad interjööris nutikad laserlõikused ja soe puit. Teistest tuntumatest töödest on Stöör osalenud Tallinna inglise kolledži võimla (kaasautor Margus Maiste) ja Metro Plaza (kaasautorid Raivo Kotov ja Andrus Kõresaar) kujundamises.

Maarja Kase projekteeritud Sõmeru keskusehoone (koos Ralf Lõokese ja Karli Luigega) särab oskusliku keskkonnatunnetusega. Voogavast viljapõllust inspireeritud madala mahuga majas on dünaamikat ja loodusvärvides fassaadis mängulusti. Kase tuntuimad tööd on imposantne maaülikooli spordihoone ja tänu sotsiaalsele närvile kõvasti vastukaja saanud „Gaasitoru” Venezia 11. arhitektuuribiennaalil (koos Ralf Lõokese, Neeme Külma, Ingrid Ruudi ja Laila Põdraga).

Margit Aule käimasolevatest projektidest on ambitsioonikaim kindlasti meremuuseumi loomine Lennusadama vesilennukite angaaridest (koos Andrus Kõresaare, Margit Arguse, Raivo Kotovi ja Indrek Mikuga). Täiesti fantastiliste angaaride mahud nõuavad arhitektidelt erilist mõttelendu. Tulevase muuseumi ekspositsiooni mahud on jaotatud tinglikult kolmeks: veealuseks, veepinnaga kokkupuutuvaks ja veepinna kohal olevaks. Peale selle on Aulel käsil mitu mastaapset projekti: Tallinna teletorni rekonstrueerimine (koos Raivo Kotovi ja Indrek Mikuga), ajaloomuuseumi Suurgildi hoone uue ekspositsiooni keskkonna loomine (koos Liis Lindvere ja Margit Argusega) ja monumendi „Stalker” loomine Rotermanni kvartalisse (koos Tarvo Hanno Varrese ja Raoul Kurvitzaga).

Raivo Kotovi rekonstrueeritud Fahle majast (koos Andrus Kõresaarega) on kujunenud eesti nüüdisarhitektuuri maamärk. Tegu on jõulise seisukohavõtuga, mis oma puhaste mahtudega on üle igasugusest epateerimisest. Mitte midagi ei ole üle, iga ruumi tõmmatud joon on oma ainuvõimalikul kohal. Esimene arhitektuurieksperiment, millega Kotov end vaatajate mällu lõikas, oli kuulus porgandkatusega Eesti paviljon Hannoveri EXPO 2000-l (koos Andrus Kõresaarega).

Veronika Valgu nime juures mõjuks tiitel „arhitekt” isegi liiga piiravalt – tegu on eelkõige rutiini lõhkuva vabamõtlejaga, kes kannab endas kolmanda planeedi saladust. Valgu viimane palju tähelepanu pälvinud töö on Lasva veetorni kujundatud galerii. See lennukas projekt tõestab, et pöörasena tunduvad visioonid võivad ellu äratada nii mõnegi tuhmunud teemandi. Veronika Valgu tuntumad tööd on Rakvere keskväljaku planeering (koos Ott Kadariku ja Villem Tomistega) ja Eduard Tubina monument Tartus (koos Aili Vahtrapuu ja Louis Dandreliga).

Villem Tomiste on andnud näo ainsale moodsale ja tervikliku visiooniga linnaosale Eestis – Rotermanni kvartalile (kaasautorid Ott Kadarik ja Mihkel Tüür). Moodsa linnaosa süda on neljast majast koosnev futuristlik komplekt, kus kohtuvad täiesti erinevad tunnetused, kuid ometi kõlavad mahud ja tonaalsused intrigeerivalt kokku. Tasapisi oma kohta leidvast kvartalist on saamas maamärk, kuhu pole piinlik viia ka kõikenäinud pilguga välismaiseid kultuurisõpru.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare