Neeme Külm: esmakordselt on kunstnikud seljatanud meie muuseumi maja

 (1)

Neeme Külm:  esmakordselt on kunstnikud seljatanud meie muuseumi maja
Rauno Volmar

Veel nädal aega saab Tallinnas Eesti kaasaegse kunsti muuseumis (EKKM) vaadata küllaltki vastuolulist näitust „Next to nothing”, mida nõrganärvilistele ja alla 16-aastastele ei soovitata.

EKKM-i kolmel korrusel eksponeeritakse 15 kodu- ja välismaa kunstniku minimalistlikke teoseid ning mängitakse moodsa kunsti piiridega. Kuraator Anders Härm on esmakordselt Eestisse toonud ühe olulisema tänapäeva briti kunstniku – Martin Creedi, kelle tööd räägivad elu avaldumisvormidest nagu seks ning oksendamine. Näitusel osaleb ka üks EKKM-i asutajaid ja tehniline direktor Neeme Külm, kes selgitab, kuidas kunsti saab luua tühjusest ja miks kunst ei pea alati publikule meeldima.

— Mis idee peitub näituse nime „Next to nothing” taga?

— Minu jaoks, kuna võtan näituselt ühe tööga osa, on see väga lihtne ja mõnus mõte teha mitte millestki midagi. Idee ei pea eeldama metsikut manuaalset tööd. Kuna siin on viisteist kunstnikku, siis igaüks tahab anda edasi erinevat emotsiooni. Kuskil pooled tööd on tehtud selleks näituseks ja ülejäänud on kas kohandatud või siis lihtsalt toodud valgest kuubist välja. Anders Härmi mõte oligi, et mis juhtub töödega, kui nad asetada valge kuubi asemel kuhugi teise kohta.

— Mis juhtub, kui tuua kunst sellest valgest kuubist ehk tavalisest steriilsest näitusekeskkonnast välja? Kas tööstusarhitektuur muuseumipinnana sööb teosed ära?

— Tööstusarhitektuur on väga dominantne, aga see on esimene näitus, kus kunstnikud seljatasid EKKM-i hoone. Kunsti on rohkem kui hoonet ja minu jaoks on see märgiline tähenduses, et võttis aega kolm aastat. See näitab, kui kõvasti võib mingisugune hoone vastu puksida. See on tingitud paljudest asjadest: oleme hoonet järjest kohandanud kunstiprojektide jaoks ja need kunstnikud, kes siin esinevad, on järjest professionaalsemad.

— Kas näitusel on oma tähttöö?

— Kindlasti on esimene korrus paljudele külastajatele või vaatajatele proovikivi. Mõte on selles, et töö vastandab ennast publikuga, kes on harjunud näitust külastama, ja pakub talle sellist emotsiooni, mida üldjuhul publik näha ei taha ja läheb diskussiooni sel teemal, mis on publikule hea. Kas meeldib või mitte, ei olegi oluline.

— Mis mõtetega koju minna?

— Ma loodan, et ei pea pettuma. Kõige parem publik on see, kellel ei ole mingit eelhäälestust. Tullakse heas mõttes valge lehena ja välja astudes jääb mingi mõte kellegi tööna tiksuma. See ongi see, mida kunstnik tegelikult tahab.

— Mida tahad oma tööga inimeste peas tiksuma panna?

— Mul on töö „Alasi”, mis tuli alles valgest ruumist ja ma ei ole seda muutnud. Minu jaoks oli huvitav olukord, et töö on tehtud konkreetsele näitusele mõeldes ja kuidas ta siia sattudes hakkab publikut kõnetama. Olen rahul, et Eestis on võimalik oma töid mitu korda eksponeerida. See on luksus. Üldjuhul teeb kunstnik igaks näituseks uued tööd. See on nagu kohustus. Minu meelest võiksid mõned tööd väljas olla nihkega, nii ajalise kui ka kohanihkega. See on hea katsetamisviis, et vaadata, kas töö kestab ajas.

— Kas töö hakkab elama, kui ta turvalisest kohast ära tuua?

— Minu jaoks on galeriipind alati turvaline, olgu see tehas või juba valmis muuseumipind. Väga raske on teha kunsti, mis ei ole juba mingis süsteemis sees. Seda võib katsetada, aga üldiselt neelab süsteem selle kõik alla. Minu jaoks ei ole illusiooni, et EKKM pakub mingit metsikult alternatiivset lähenemist. Muutume juba konservatiivsemaks, meil tuleb leping, tegevusplaan, koostööpartnerid ja loodetavasti finantseerija. Me ei erine varsti enam mitte millegi poolest. Ainuke erinevus on see, kuidas tahame välja paista.

— Igavaks ei karda muutuda?

— Seda ei saa juhtuda! Arvan, et küllalt emotsioone ja mässumeelsust ikka jagub.

— Mis on ajapikku EKKM-i kontseptsioonis muutunud?

— Palju on muutunud. Alguses oli mõte, et see ühendab ateljeesid. Samas saime aru, et oleme Marco Laimrega mõlemad installatsioonitegijad ja ei vaja püsiateljeed. 2007 oli kindel, et sellest peab saama midagi teistmoodi, et see peab olema rohkemat kui kellegi galerii. Sellest saigi näituste pind, alguses esimene korrus, siis teine ja kolmas. Lõpuks lihtsalt muutusime Eesti kaasaegse kunsti muuseumiks.

— Mis sellest praeguseks saanud on?

— Tänaseks on EKKM-ist saanud neli aastat vana asi. Maja on kindlasti läinud professionaalsemaks, teeme täiel tuuril projekte. Soojade ilmadega rohkem kunstiprojekte, sest majal ei ole küttesüsteemi. See tähendab, et talvel saab teha ainult klubilaadseid üritusi, kas kontserte või workshop’i-laadseid seminare, aga ei saa kütta maja nädalast nädalasse. Selleks puudub võimalus.

— Viimasel ajal ei ole EKKM-is enam eriti palju üritusi korraldatud. Millest on see tingitud?

— Meie prioriteet ei ole kontserttegevus ega klubilised üritused. Oleme sellega tegelenud niipalju, et maja kaasaks erinevat publikut, et harjuda mõttega, et kaasaegse kunsti muuseum ei ole midagi sellist, kuhu tuleb tulla eraldi mingit pilti vaatama. See võib lihtsalt olla üks kogum lahedaid mõtteid ja ideid. Meie asi on pakkuda publikule sõna otseses mõttes kunsti. Järgmine asi on see, mis puudutab meelelahutust.

— Kultuur on seega iseenesest hakanud EKKM-i koonduma?

— Olen juba ammu sellisel veendumusel, et kunst ei saa enam hästi kasutada publikule lähenemiseks tavalisi kanaleid, sest publik on võtnud mingi hoiaku ja kapseldub. Minu idee on see, et peab lähenema neid kanaleid pidi, mida ta tarbib iga päev. See, kui siin tehakse lahedaid kontserte või klubiõhtuid, on väike lavastus. Inimene tuleb siia ja tarbib „enda” üritust, aga harjub vaikselt mõttega, et EKKM ei ole pildinäitamiskoht, vaid midagi enamat. Arvan, et üle ühe külastaja tuleb lõpuks näitusele. Enesele teadmata on nad juba kellegi kunstniku näituseprojekti osana protsessis sees.

— EKKM alustas tegevust illegaalselt – Põhja puiestee 35 hoonet omavoliliselt skvottides. Kas võitlus linnaga maja pärast on läbi?

— Ametlikult ei ole. Meil on leping allkirjastamisel. Ei näe ise mingisuguseid takistusi, miks me ei võiks seda teha kohe homme. Asi seisab suvepuhkuste taga. Oleme sealmaal, kus see on lihtsalt formaalsus. Oleme teda alati teatud mõttes enda omaks pidanud. Pole mõtet teha asja, kui sa ei usu sellesse. Seepärast ütlen, et ta on juba meie oma.

— Millised on tulevikuplaanid?

— Suur eesmärk on küsida EAS-ilt toetust maja kordategemiseks ja võib-olla ülejärgmisel aastal on maja täielikult valmis. See on üks unistus. Oleme ikkagi tegevuspõhised ja kui kaasaegne kunst vajab ruume, siis me peame võitlema ruumide eest! Aga see ei ole võitlus, et omada kinnisvara ja mingisugust materiaalset kindlust. Meie asi on pakkuda publikule võimalust näha häid töid nii Eestist kui ka välismaalt, saada tuttavaks nende noorte kunstnikega, kes lõpetavad kooli, ja näha ka neid autoreid välismaalt, kes meile veel jõudnud ei ole.

— Kas EKKM-il on nüüdseks ka oma kunstikogu?

— Marco Laimre pani sellele aluse juba 2007. aastal. Kogu esimene ost tehti ühe krooniga. See oli üks Raul Kelleri töö. Meil on selline tava, et ostame iga töö järjest kallimalt. Järgmine maksis juba kaks-kolm krooni. Nüüd oleme jõudnud kümne kroonini. Ei ole mõtet hakata muuseumiks, kuna peab omama kogu. Pigem on need tööd sümboolse väärtusega.

Näitus

„Next to nothing”

•• 22. augustini Eesti kaasaegse kunsti muuseumis Tallinnas Põhja pst 35

•• Avatud K–P 13–19

•• Kuraator: Anders Härm

•• Osalevad: ĒEriks Božis (Läti), Martin Creed (Suurbritannia), Johanna Reich (Saksamaa), Dénes Farkas, Kiwa, Taavi Piibemann, Fred Kotkas, Neeme Külm, Kaido Ole, Tõnis Saadoja, Tarmo Salin, Hanno Soans, Triin Tamm, Toomas Thetloff, Laura Toots

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare