Neli eri viisi


Neljal näitusel teeb end nähtavaks noor klaasi-, ehte- ja betoonikunst, uljas ärksus ja sentiment.

Kai Kiudsoo-Värvi

„Taevased ja maised asjad”

Draakoni galeriis on viimast päeva avatud Kai Kiudsoo-Värvi nägemused klaasil. Olenevalt sellest, kas liigute galeriisse sisenedes päri- või vastupäeva, satute kõigepealt kas taevaste või siis maiste piltide juurde. Kuid Kai Kiudsoo-Värvi maisuses on ka tiba taevast, nii ei tundu see kuigi proosaline ja rõhuv. Pigem julgelt unenäoline, sürreaalselt narratiivne, meenutades näiteks Chagalli maale. Minu jaoks taastus mõnes pildis habras seos lapsepõlvega, maailmaga, mille seosed lähtusid pigem kujutlusvõimest kui loogikast. Kai Kiudsoo-Värv tajub lapse puhul joonistamist osana tema mõttest – ta väljendab end joonistamise kaudu sama enesestmõistetavalt nagu rääkides, tal puudub hinnanguline suhe oma joonistustesse.

Sellises lähenemises tundub olema teatav annus nulltasandi siirust ja on tajutav, et mõned klaasitööd on saanud tõuke poolteadlikest sirgeldustest. Siis on kunstnikul tunne, nagu joonistaks keegi teine sinu eest: „Lihtsalt pead pliiatsi ja paberitüki kätte saama ja „selle” pildi üles joonistama, mis käe sees on. Vahel vaatan oma mõnda selliselt joonistatud pilti ja ise ka imestan, et kust see nüüd tuli.”

Tavatu on ka klaasikunstniku soov tegeleda religioossete teemadega. Mõeldes kirikute vitraažakendele on sel muidugi tohutu traditsioon, need madonnad ja taevad on eelkõige isikliku tasandi religioossusest sündinud. Pildid, mille esmaseks ülesandeks on selgitada kunstniku suhet maailmaga ja võimaluse korral seda ka jagada.

OTSE!

„Betooniaeg”

OTSE! Rühmitusse kuulub kolm noort ehtekunstnikku – Rainer Kaasik-Aaslav, Nils Hint ja Annika Kedelauk. Imetlust vääriva intensiivsusega on kolm noort lajatanud lauale kaks näitust viimase poole aasta sees ja nüüd siis A-galeriis. Võrreldes esimese näitusega on viimane väljapanek tubli samm tervikliku kontseptuaalsuse ja rühmasünergia suunas.

Kuigi kohati võib aimata mõne rühmituse liikme kontuure teatava eksponeeritud miniskulptuuri taga, siis eksperimentaalseks eesmärgiks oli ikkagi luua midagi kolmekesi koos. Julge samm individualismiajastul.

Näitust käivitavaks võtmeks on „kuldbetoon” – esmapilgul pööraselt vastuoluline, pea valulikult antipoode kokku suruv liitsõna. Väikseim ja väärtuslikem on kängitsetud millegi tahumatult tuima ja vääritu sisse. Kuid ehtekunstile omane minimeeritud (ja muidugi samal ajal ka kontsentreeritud) nägemus on betooni muutnud millekski palju õrnemaks kui klišee sellest. Betoonist on saanud kullale hea kaaslane, tal on küll veel tahumatult karused kombed ja noa-kahvliga söömine ei tule kõne alla, aga selles püüdes on midagi liigutavat.

Lisa Kröberi

„Sõnade viimane pelgupaik”

See näitus paotab ust, et näidata maailma, kus kõik helid on sosinaks keeratud ning pooltoonid näitavad end oma kogu rikkuses. Kuigi saksa juurtega kunstniku inspiratsiooniks on olnud poeesia, siis tulemus ei püüa seda mitte imiteerida või tsiteerida, vaid pigem luua uut luulet ehtekunsti vahenditega. Kõik materjali jäetud tekstikatked on loetamatud, kuid mitte tummad. Neis ridades on seeme, mille võrsed peaksid hakkama kasvama vaatajas, kes oskab lugeda.

Tahke metalli ja poolvääriskivide kõrval on läbivaks kammertooniks vaha – kumav, matt ja piimjas materjal, millesse on kätketud kaduvus. Erakordselt tundlik on Lisa Kröberi värvipalett. Tema tumeduses puudub hirmuäratav dramaatilisus ja heleduses läbipaistev muretus. Igasse tooni on tembitud annus nukrust, mis muudab värvi kohe palju sügavamaks, pooltoonsemaks. Värvi toetavad tekstuurid – arheoloogiliselt kihilised ja läbi­töötatud hingemaastikud.

Helena Kreemi

„Veneetsia”

Loe veel

„Veneetsia” on Helena Kreemi Eesti kunstiakadeemia klaasikunsti osakonna magistritöö näitus, mis hea näide, kuidas ühest nurjumisest on saanud hoopis loov alge. Veneetsiasse läks noor kunstnik otsima ajalooliselt kuulsat filigraanklaasi, kuid nurjumisest pettununa leidis enese jaoks hoopis sealse arhitektuuri – määnduva, kaduva. Kuid Veneetsia dekadentlikus hääbumises on midagi nii kriipivalt ilusat, et see üha jälle kunstnikke köidab, andes võimaluse materialiseerida kaduvuse nukrust hapras klaasis. Kuid tundub, et Kreem ei ole vaadanud mitte määnduva ilu peegeldusi roiskuval veel – idealistina on ta pigem püüdnud tabada linna peegeldust pilvedel. Tulemus on vapustavalt habras, karge, muinasjutuline, ja mis kõige olulisem – see annab lootust.

Näitused

Kai Kiudsoo-Värvi

„Taevased ja maised asjad”

•• Draakoni galeriis 7. juunini

OTSE!

„Betooniaeg”

•• A-galeriis 18. juunini

Helena Kreemi

„Veneetsia”

•• HOP-galeriis 7. juunini

Lisa Kröberi

„Sõnade viimane pelgupaik”

•• Iida galeriis 30. juunini

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare