Neljas "Ristumine peateega" tuleb armastuse pärast

Jaak Allik lavastab Jaan Tätte võidunäidendi Vene Draamateatris

"Neljas "Ristumine peateega" lavastus tuleb armastuse pärast," lubas taas lavastajaametit prooviv endine kultuuriminter Jaak Allik.

"Kui Jaan Tätte kirjutas selle loo ehk rohkem sellest, et raha hukutab inimesi, siis minu jaoks on see hoiatav mõistujutt, et tuleb hoida armastust," selgitas Allik.

Juhtub harva, et üks eesti näidend haaratakse lavale järjest kolmes teatris ja tehakse kohe ka filmiks. Nii on see juhtunud näitlejast kirjamehe Jaan Tätte 1997. aastal näidendivõistluse võitnud lavalooga "Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldsest kalakesest".

Esmalt lavastas Andres Noormets selle Endlas, siis Tätte Linnateatris ning sel nädalal toob Allik loo lavale Vene Draamateatris.

Allik ennustab Tätte näidendile läbimurret nii ida kui lääne poole. Juba praegu on "Ristumine peateega" lavastamisel ühes Saksa väikelinnas.

"Mulle tundub see üle hulga aja üks selline eesti näidend, mida võiks mängida üle maailma," ütles Allik. Ta oli kindel, et kui Vene kriitikud ja lavastajad seda lavastust nüüd näevad, hakkab see ka Venemaa lavadel minema. ""Ristumise" situatsioon ja intriig on üld-inimlik, siin pole midagi liiga konkreetselt eestipärast," kiitis ta.

Neli miljardit dollarit

Laura ja Roland jäävad õhtul hääletades teele. Öö-maja otsides jõuavad nad eriskummalise vanamehe metsamajakesse. Üksi elav Osvald pakub Rolandile Laura armastuse eest neli miljardit dollarit.

"Ristumist peateega" on hinnatud teravmeelse dialoogi ja ettearvamatute sündmuste käiguga looks sellest, kuidas raha mõjutab meie mõtlemist, tundeid, eesmärke. Raha võib sünnitada ja hävitada sõprust, kas ta suudab seda ka armastusega?

"Minul käivitub lavastamine sellest, et hakkan lugedes seda näidendit nägema," ütles Allik Ta on vaadanud filmi ja nii Endla kui ka Linnateatri lavastust kaks korda. Andres Noormetsa lavastus jättis Allikule pildi, et näidendis on otsi, mida võiks teha teisiti.

Küsimusele, miks ta selle näidendi kirjutas, vastas Tätte kahemõtteliselt: raha pärast. Allik aga ütles, et lavastas selle näidendi armastuse pärast. Sellepärast tuleb vene teatri lavastuses lõppki teistsugune, õnnelik. "Jaan on kirjutanud näidendi, kus on selge, et Roland ja Laura pärast seda juhtumit enam kokku ei jää. Minul on nii, et just jäävad. Lugu paneb neid mõistma, kui kerge on armastust reeta, kaotada ja müüa," sõnas Allik.

Vene Draamteatris on viimasel ajal mängitud küll Vilde "Pisuhända" ja Lutsu "Tagahoovi", uuemat eesti näidendit pole aga ammu kavas olnud.

Laurat kehastavale Larissa Savankovale meenub, et kümmekond aastat tagasi, kui ta teatrisse tööle tuli, mängiti seal Enn Vetemaa "Nukumängu". "Mängisin seal noort tänapäeva tüdrukut, kes tuleb vananenud maailma ja lõhub selle," ütles ta. "Nüüd on mul tunne, et Lauraga on see tüdruk tagasi."

Eluline muinaslugu

"Kõik see on nagu muinasjutus, aga hirmus on see, et elus nii just juhtubki. Väga tihti seisab inimene valiku ees: reeta või mitte," ütles Aleksandr Ivaskevitsh, Alliku lavastuse Roland. "Mul hakkas seda näidendit lugedes hirm," lisas ta. "Tean, et kui ma oleksin veel umbes 20-aastane, siis Rolandi olukorras ma...," jättis ta lause lõpetamata. "Aga nüüd lähenen juba 40-le, ja vanusega väärtused ju muutuvad. Olen aru saanud, et raha on võimaluseks inimesele, kes teenib seda tööga, arendades ennast isiksusena. Kui mul on ainult raha ja ei muud, siis hakkab ta mind valitsema. Seda ma ei taha."

"Raha on selline asi, mis ühtaegu aitab elada ja takistab, kütab üles ja annab samas rahu mingis mõttes," lisas Savankova. "Aga ühes olen kindel: kõige eest tuleb maksta. Ja kui saad nii suure summa, siis tuleb maksta oh kui palju. Kõige lähedasematega."

"Väga hästi ütles," kiitis Ivaskevitsh ja võttis Savankova ümbert kinni.