Maoistid on Nepalis vägagi populaarsed, nende võimu ning ideede kiire levik on paljuski tingitud nii Nepali varasemast ajaloost kui ka endise kuningavõimu ja sellele järgnenud “demokraatide” valitsuse tegemata jätmistest. Võimude seanahavedamise näiteks võib tuua infrastruktuuri puudumise. Enamik avalikke teenuseid (sh teed, arstiabi jms) on äärmiselt kehvad, kasutamata on jäetud kõik läbimõeldud arengu- ja paljud looduslikud võimalused.     

Mulle on arusaamatu, mida kuningavõim Nepalis viimasel sajal aastal üleüldse tegi. Ilmselt nautis lihtsalt vegeteerimist ja punus paleeintriige. Kuninga, peaministri ja teiste rahva teenrite asemel on riigitüüri küljes rippunud põhjakaapijad, pinnaneelajad ning sisusööjad – see sai kodanikele selgeks juba tükk aega tagasi.

Viimast, kukutatud kuningat rahvas ei armastanud.

Paljuski lõi selleks ebasümpaatiaks soodsa tausta õõvastavate ja hämarate sündmuste jada eelmise sajandi keskel, mil kuningapalees toimus ridamisi veidraid mõrvu, mispeale pääses troonile nüüdseks kukutatud kuningas. Mõrvareata poleks too monarh eales trooni saanud. Tapjaid ei leitud kunagi, pärast kroonimist mõrvad lakkasid.

Selline kahtlemata tähelepanuväärne asjade käik tekitas alamate seas palju kõmu ning nende armastus uue valitseja vastu ei kasvanud kunagi liiga suureks.

1990-ndatel võtsid siin-seal mägistel ääremaadel võimu üle maoistid oma karismaatilise liidri Prachanda juhtimisel ning levisid hoogsalt üle poole Nepali. Praegu saab nende “leviala” ja toetust hinnata selle järgi, kui palju punaseid sirbi ja vasaraga lippe on külamajade katustele heisatud.

Väga palju.

Kuigi punased on olnud vägivaldsed, on nende plussiks puskariajamise keelamine, katsed joomarlust välja rookida, laste kooli ajamine jms ühiskondlikud ettevõtmised.

Külaelanikele, kes jäävad väljapoole okastraadi, liivakottide ja kuulipildujatega turvatud suuremaid linnu või armee tugiposte, on kodusõja-aastad olnud õudusunenägu. Nii Nepali armee kui ka maoistide “relvastatud kaader” ilmus enne vaherahu küladesse öösiti, peamiselt selleks, et mõni kohalik endaga kaasa viia.

Rahu ei paista

Külaelanikud püssimeestel suurt vahet ei tee: univormid on ühtviisi laigulised, käekiri sama. Nende jaoks tähendavad öised kohtumised mundrimeestega vaid üht – toitja ja perekonnapea kaotust.

Seega pole keskmise nepallase suurim mure mitte elektri (mida antakse praegu vaid 16 tundi ööpäevas) ja kütuse puudus (mis on kergitanud kehva bensiini liitrihinna mustal turul 40 Eesti kroonini) ega hoogne hinnatõus, vaid tuleviku suhtes rahu ja selguse puudumine.

Rahu ei paista selles poliitiliste kirgede sulatusahjus praegu kusagilt.

India piiril kulgev suurem rohumaa Terai, kus elavad Nepali hindud, on maoistide eeskujul mässule tõusnud ja sealsed kokkupõrked elanike, armee ja politsei vahel täidavad Nepali igahommikusi ajalehti ja õhtusi teleuudised. Madhesi people – nõnda kutsuvad ennast Terai asukad – nõuavad autonoomiat ega anna sammukestki järele.

Kõik teed India piirile on segaduste ja märuli tõttu blokeeritud, seega on ainsad riiki tuleku võimalused praegu vaid õhutee Tribhuvani rahvusvahelisele lennuväljale ning Tiibeti piir.

Nii on Nepali maainimesed vastavalt piirkonnale kas pikaajalises ootusärevuses või löövad riigivõimuga lahinguid. Sudupilve hämus kihavas Katmandus aga säravad iga päev küünlad, tekitades kontrastse jõulumeeleolu ja muutes vilkuvate tulukestega tänavad veelgi keskaegsemaks. Siin-seal undab sinist vingu levitav generaator, mille lärmi ilmestavad mööduvate velorikšade prääksatused ja kellahelin, mootorrataste signaalid ning kaubitsejate hõiked.

Elektripuudus on maailma parima hüdroenergiapotentsiaaliga riigis kunstlikult tekitatud. Korrumpeerunud võimumehed on aastaid müünud elektrit võimsale naabrile Indiale ja koormanud riigi saamahimuliste lepingutega niivõrd, et selle elu sureb voolukatkestuste tõttu poolenisti välja. Nõnda pean alalõpmata ligi hoidma üha uusi ajatabeleid, millele on märgitud, mis päeval ja mis kell elektrit saab. Tõsi, ega seda rohkem vaja ei lähe, kui sülearvuti ja mobiiltelefoni aku laadimiseks. Vett soojendavad siin majakatustele paigaldatud tünnid päikese abiga, söök valmib gaasileegil, kütet enamikus majades niikuinii polegi.

Kui on külm, pane rohkem riideid selga, on siinne moto. Ökoloogiline.

Nutma ajab

Suuruselt teine linn Pokhara on kuurort, mille järveäärset külge saab iseloomustada pigem nimedega Baier, Itaalia ja Šveits. Annapurna lumiste mäeahelike ilu täiendavad euroopalikud hinnad, mis jäävad kohalike maksejõule tabamatuks.

Looduse ilu ajab Nepalis muidugi nutma. Hingematvad vaated lumistele või terrakotakarva mägedele, troopiline džungel vaheldumisi parasvöötmeliku eestipärase segametsaga, juba ainuüksi vaatamisel värskendavad kosed ja jäised tormlevad mägijõed. Lisaks tiigrid, ninasarvikud, himaalaja kotkad. Sikkimi piiril ka valge leopard, punane panda ja paljud teised eksootilised või ohtlikud elukad.

Kõige ohtlikum olend meie planeedil on siiski inimene.

Hiljuti avastati minu sõbratari perekonna hotelli lähistelt Shivapuri rahvuspargist inimeste massipõletamise jäljed, mis arvatakse olevat sealsamas 2003. aastal teadmata kadunuks jäänud Nepali armee Bhairavanathi pataljoni 49 sõduri jäänused. Kohale sõitsid Soome eksperdid, kes võtsid DNA-proovid ja andsid pressikonverentsi ning nüüd oodatakse välislaboritest vastust, kellega täpselt on tegemist.

Kui Nepali poliitiline olukord ei peaks selginema, muutub Jumalate Org tapatalgute tagajärjel Jumalata Oruks. Nemad (maoistid) enam oodata ei kavatse, ähvardas Prachanda hiljuti televiisoris. Kes teab...

Loodetavasti võidab siiski rahu ja demokraatia.

Kuid lõpetan parema uudisega: äsja võeti ühes Chitwani rahvuspargi hotellis kinni sinna pakku läinud India neerunäppaja. Nepalis hiljuti tagaotsitavaks kuulutatud ehmunud kirurg jäi vahele üsna labaselt, kui palus teenindajal tuua numbrituppa värske ajalehe. Uudishimulik toapoiss aga heitis enne uksele koputamist pilgu leheveergudele ja märkas tohtrihärra pilti krimirubriigis. Peagi lõid vihased politseinikud toaukse maha. Nüüd on skalpellimees Interpoli palvel juba Indiasse saadetud.

Kuna neerupuudulikkus on Indias ja Nepalis levinud mure, on riigis nepallaste vaesust ära kasutades pandud käima massiline elundiäri, mis tähendab tihti inimrööve ja ohvritelt vägisi neerude väljalõikamist. Paljud inimesed aga müüvad oma neeru lihtsalt selleks, et perele süüa osta. Neerunäppaja vahelejäämine oli võrreldav kõigist raskustest hoolimata naerusuise Nepali rahvuspühaga.