Nevski pulmapaika rännanud eestlastest jääb ainult mälestus
Tsaari-Venemaa päevil 19. sajandi teisel poolel, 20. sajandi algul rändas sinna maad saama tuhandeid eestlasi.
Rootsis elava eestlase, endise parlamendisaadiku, nüüdse Absoluti viinavabriku nõustaja Peeter Luksepa isa sündis 1920. aastal Toropetsis. See Venemaa üks vanemaid linnu asub üsna Tveri ja Pihkva oblasti piiri lähedal, Eestist umbes 400 kilomeetri kaugusel. Koos Eesti riigiarhviivi nõuniku, ajaloolase Peep Pillakuga on ta käinud viimastel aastatel korduvalt Toropetsis ja selle ümbruses eestlaste jälgi otsimas.
Toropetsis avastasid nad, et seal on endiselt püsti 1877. aastal eestlaste raha ja jõuga rajatud luteri puukirik. Luterliku vaimu asemel teenivad seal nüüd noored toropetslased spordijumalat – seal asub spordikool. Altari asemel on silt „Kiiremini, kõrgemini, kaugemale!”. Kohalikud kutsuvad hoonet aga imekombel siiani kirka’ks.
Meestel tekkis idee, et endise kiriku (torni pole muidugi enam ammu) seinale võiks lasta panna mälestustahvli.
Veebruari algul läksid nad Toropetsi linnapea Viktor Jakovlevi jutule. Linnapea juures said eestlased aga kaks külma dušši järjestikku.
Esiteks teatas arusaadavalt välismaalastest kohkunud linnapea, et tema ei saa mitte midagi teha. Niikaua, kui eestlased pole oblastivalitsusega Tveris kokku leppinud, ei julge tema midagi ette võtta. Koostööd võib teha küll, aga altpoolt tulevat initsiatiivi pole seal ette nähtud.
Teiseks kuulas ta mälestustahvli jutu ära, aga teatas kiirelt: „Ma ei näe sellel mõtet, sest me kavatseme järgmisel aastal vana spordikooli hoone (nende jaoks pole see kunagi kirik olnud – J. P.) lammutada ja uue ehitada.”
„Ah soo... Või nii...” venitas Peeter Luksep üsna pettunult, kui talle linnapea jutt eesti keelde tõlgiti. „Mis siis parata... Lähme, ma näitan teile kohalikku sööklat!” Peetris lõi välja tema igapäevane optimism.
Eestlased tegid pilti
Märke eestlastest leiab Toropetsi fotomuuseumis. Paljude eelmise sajandi alguses tehtud fotode juures on eestlasest fotograafi nimi. Linnakese viiest fotograafist neli olid tollal eestlased! Haritud eestlased olid moodsama mõtlemisega kui kohalikud. Toropetsi praegune prokurör on rahvuselt eestlane – Valeri Jõgioja, kuid temaga jäi kohtumata, sest ta oli kutsutud nõupidamisele oblasti keskusesse Tveri.
Peeter Luksepa soovitatud söökla oli aus koht. Tee maksis viis rubla ehk vähem kui kaks krooni. Pirukad olid veidi kallimad. Õlu oli omakorda pirukatest veidi kallim. Kõige kallim toit oli 36 rubla maksev böfstroogonov.
Õllega oli Toropetsis üldse omaette lugu. Kõige odavam 1,5-liitrine hele õlu maksis poes 37 rubla ehk 12 krooni. Mõne jaoks on seal päris hea elada.
1074. aastal esmakordselt mainitud Toropets on üks neid Venemaa provintsilinnu, kus aeg on täiesti seisma jäänud. Ei, mitte aega, mil seal abiellus poolmüütiline Aleksander Nevski, kes on hiljutise küsitluse järgi kõige vägevam vene kangelane, vaid umbes eelmise sajandi keskpaika või mõnel juhul isegi sajandi algusesse.
Tegelikult on see imeline. Toropetsi kesklinnas ja selle ümbruses pole näha mingeid uusehitisi, seal ei ole ühtegi meie mõistes supermarketit. Inimesed ei torma tänaval, neil on jutustada aega küll. Kõik see mõjub rahustavalt ja romantiliselt.
Ainult et inimesi voolab Toropetsist minema nagu kevadise suurveega. Veel 20 aastat tagasi elas seal 17 000 inimest, tänaseks on elanikke jäänud umbes 12 000. Äärmiselt tüüpiline Venemaa provintsile. Moskva tõmbab inimesi nagu võimas tolmuimeja.
Peale inimeste on veel palju, mis sellistes Venemaa provintsilinnadest jäädavalt kaob. Näiteks kuulsad vene karvamütsid, läkiläkid. Proovisin neid ka Toropetsis leida, aga netu. Jälle üks väike Vene elu paradoks. „Mina küll ei tea, et meil neid kusagil müüakse,” lohutas mind ühe poe müüja. „Mulle tundub, et neid saabki tänapäeval osta ainult Moskvas Arbatilt,” lohutasin müüjat vastu. Naise näo järgi oli tal väga kahju, et ta külmetavat välismaalast – neid satub linna aastas raudselt alla kümne – aidata ei saanud. Ta ei teadnud, et karvamütsist on Venemaal saamas moekaup.
40 kilomeetrit Toropetsist Moskva poole jääb Andreapoli linnake, mis nime järgi peaks asuma kuskil Kreekas. Nime saladus on lihtne. Elas kunagi rikas maaomanik Andrei, kes rajas oma põllule asula, mida hakati kutsuma – Andrejano Pole (Andrei Põld). Hiljem muutus nimi ilusamaks – Andreapol.
Andreapol oli peale Toropetsi teine Eestist väljarändajate keskus. Seal elab veel eestlasi, kes oskavad öelda „Tere!”. Seda polegi nii vähe. Nad vähemalt ei varja oma päritolu ja on selle üle uhked.
Andreapolis elab 77-aastane Anton Soolamees (vene keeles Solames). Eesti keelt oskab väga vähe, aga see-eest võttis ta pensionile jäädes kätte ja kirjutas raamatu kohalike eestlaste ajaloost. Veidi üle sajaleheküljeline raamat tuli nii hea ja põhjalik, et võitis 2007. aastal ülevenemaalisel kodu-uurijate konkursil kolmanda koha. Nüüd kirjutab Anton raamatu teist ja põhjalikumat osa.
Suurem osa inimesi, kelles leidub eesti verd, kannab vene nime. Enamasti on põhjuseks see, et isa on olnud venelane ning see määrabki perekonnanime. Lisaks puudub enamikul eesti taustaga inimestel juba aastaid otsene side oma esivanemate kodumaaga.
Toropetsi kanti rändas tuhandeid eestlasi
•• Eestist saabusid ümberasujad Toropetsi kanti esimese suure lainena 1860.–1870. aastatel, kuid see protsess jätkus ka veel 20. sajandi esimesel kümnendil. Enamik ümberasujaid tuli Võru- ja Tartumaalt, eriti paljud aga Sangaste kandist.
•• Kodumaalt sundis inimesi lahkuma kõrge maa rendi- ja ostuhind. Siin, ida pool, oli rahvastiku tihedus mitu korda väiksem ja võimalus soodsa hinnaga maad rentida või osta. Juba 19. sajandi lõpuks oli Toropetsi maakonnas ligemale 3000 eestlast.
•• Seitsme ja poole tuhande elanikuga Toropetsi linnas tegutsesid eesti kirik, luterlik ja õigeusukool, haridus- ja näitemänguselts, laulukoor ja orkester. Paljud eestlased, kes maaomaniku või rentnikuna järjele olid saanud, ostsid või ehitasid Toropetsi maja või isegi mitu.
•• Enne Esimest maailmasõda küündis kirjaoskajate osakaal Pihkva kubermangus vaid 14 protsendini. Eestis oli kirjaoskus aga üldlevinud ning vene keeltki valdas ümberasujatest kirjas ja sõnas veidi üle 10 protsendi.
•• Esimesed siia tulnud eestlastest asunikud õpetasid oma lapsi kodus, sest kroonukooli ei saanud neid puuduliku vene keele oskuse pärast saata. Eesti koolimaja valmis 1891. aastal. Koguduse ülal peetud koolis oli sajandivahetusel sadakond õpilast.
•• Üldse kuulus 20. sajandi alguses Toropetsi luterliku kiriku kogudusse 12 000 inimest, suur enamus neist olid eestlased.
•• Esimese hoobi andis Toropetsi eestlaskonnale Oktoobrirevolutsioon ning sellele järgnenud suuremate majade ja kaupluste natsionaliseerimine. Tartu rahuleping võimaldas Eesti päritolu inimestel naasta oma ajaloolisele kodumaale. Seda võimalust kasutasidki paljud.
(Peep Pillak, Eesti Ekspress 08.11.2007)
Heategu
Pooleldi eestlane taastas kalmistu
•• Ilmaski ei arvaks nime järgi ära, et Vladimir Makarov ja Vladimir Kozlov Andreapolist on pooleldi eestlased. Aga on. Makarovi ema neiupõlvenimi oli Pauline Koger ja Kozlovi ema kandis noorena nime Erna Saarva. Hiljuti surnud Pauline luges isegi veel palvet eesti keeles.
•• Vladimir Makarov on suure südamega tugev mees. Mõni aasta tagasi võttis ta kätte ja hakkas taastama metsa kasvanud eestlaste kalmistut Išutinos, kuhu ei läinud enam isegi teed. Vladimir otsis üles teised eestlaste järeltulijad, organiseeris talgud ning nüüd on suur osa kalmistust võsast välja puhastatud ja enamikus eestlaste nimedega hauakivid püsti aetud. Sellistele meestele tuleb orden anda!
•• Nüüd on Vladimir Makarovil uus unistus – teha kalmistule aed ümber. Sealkandis on keskmine palk 5000 rubla ehk alla 2000 krooni. Oma raha eest eestlased aeda teha ei suuda, aga Eesti Moskva-saatkond on lubanud uurida, kuidas oleks võimalik head üritust toetada. Samuti tahavad kalmistu korrastamist, tähistamist ja kaitse alla võtmist toetada Eesti Muinsuskaitse Selts ning muinsuskaitseamet.
•• Kui Vladimir Makarov külla tulnud eestlastele toosti ütles, alustas ta sõnadega: „Kallid kaasmaalased, see on väga hea, et te meid ei unusta! Te olete väga tublid! Meil on sellest kohe palju kergem.”
•• Neid ei tohiks unustada, sest Vladimiri ja Antoni elu on tükike eestluse ajalugu. Ajaloolase Peep Pillaku sõnul on Tveri oblastisse väljarännanud eestlaste ajalugu palju vähem uuritud kui Kaukaasiasse või Siberisse asunud eestlaste oma.
Lugude sari
Päevaleht jätkab tunamullu alustatud sarja eesti ja setu küladest endise Nõukogude Liidu alal. Kui lugejatel on nende kohta huvitavat infot, siis palun saatke see e-posti aadressil jaanus.piirsalu@gmail.com
või postiga toimetusse
