Nick Hornby "Kuidas olla hea." Esimene peatükk.


Tõlkinud Riina Jesmin Kirjastus Varrak 2003

1

Olen parajasti Leedsi parklas, kui oma mehele ütlen, et ei taha enam temaga abielus olla. David pole isegi mitte koos minuga parklas. Ta on kodus, vaatab laste järele, ja mina helistasin talle ainult selleks, et meelde tuletada: ta peab Molly klassijuhatajale tõendi kirjutama. Too teine asi lihtsalt... lipsab suust. See on ilmselgelt viga. Isegi kui ma, nagu näha, olen enda tohutuks üllatuseks niisugune naine, kes oma mehele ütleb, et ei taha enam temaga abielus olla, ei pidanud ma ennast tõesti niisuguseks naiseks, kes sellest parklas mobiiltelefoniga teada annab. Selline enesehinnang tuleb nüüd arusaadavalt uuesti läbi kaaluda. Ma võin end iseloomustada kui inimest, kes ei unusta näiteks nimesid, sest mulle on tuhanded nimed meelde jäänud, aga unustanud olen ma neist vaid paar. Kuid enamikul inimestest tuleb lahutusteemalisi jutuajamisi ette vaid kord elus, kui sedagi. Kui arvad heaks selle mobiiltelefoniga Leedsi parklas maha pidada, siis ei saa sa õigupoolest väita, et see on erandlik juhtum, nii nagu Lee Harvey Oswald ei saanud õigupoolest väita, et tal pole sugugi kombeks presidente maha lasta. Mõnikord mõistetakse meie üle kohut ühekordsete juhtumite põhjal.

Kui ma hiljem hotellitoas und ei saa – ja see pakub mõningast tröösti, sest ehkki minust on saanud naine, kes parklas abieludele lõpu teeb, on mul vähemasti nii palju sündsustunnet, et ma hiljem voodis vähkren –, käin vestluse mõttes uuesti nii üksikasjalikult läbi, nagu saan, ning üritan selgusele jõuda, kuidas me kolme minutiga ühest tühisest asjast (Molly hambaarstilkäigust) niikaugele (peatse abielulahutuseni) jõudsime. Kümne minutiga kõige rohkem. Sellest saab omakorda lõputu öösel-kella-kolmene mõtisklus selle üle, kuidas me kahekümne nelja aastaga ühest tühisest asjast (tutvumisest kolledžipeol 1976. aastal) niikaugele (peatse lahutuseni) jõudsime.

Tõtt-öelda võtab tolle enesevaatluse teine osa nii palju aega ainult sellepärast, et kakskümmend neli aastat on pikk aeg ja on hulganisti mõttejuppe, mis sulle asja ees, teist taga pähe tükivad, väikesi narratiivseid üksikasju, millel loo enesega õigupoolest suurt pistmist ei ole. Kui minu mõtted meie abielust oleksid filmiks vändatud, ütleksid kriitikud, et see koosneb vaid sisutust täitematerjalist, mille võib kokku võtta nii: kaks inimest kohtuvad, armuvad, saavad lapsi, hakkavad tülitsema, muutuvad paksuks ja pahuraks (mees) ja tüdinuks, lootusetuks ja pahuraks (naine) ning lähevad lahku. Ma ei hakkaks sellisele kokkuvõttele vastu vaidlema. Me pole millegi poolest erilised.

Ometi see telefonikõne... Mul puudub ikka üks lüli, hetk, mil üpris tasakaalukast ja täiesti lihtlabasest vadast tühiste koduste asjade teemal sai säherdune kataklüsm, maailma lõpp, nagu meie seda ette kujutame. Algust mäletan peaaegu sõna-sõnalt.

Mina: „Tervist.”

Tema: „Tere. Kuidas läheb?”

Mina: „Hästi. Kas lapsed on terved?”

Tema: „Jah. Molly on kodus, vaatab telekat, Tom on Jamie juures.”

Mina: „Ma helistasin lihtsalt sellepärast, et meelde tuletada: sa pead Mollyle homseks kooli tõendi kirjutama. Hambaarsti kohta.”

Näete? Näete? Siit ei saa selline asi alata, mõtlete teie. Aga te eksite, sest just siit see algas. Ma olen üsna kindel, et esimene samm astuti siin, selles punktis; nagu ma praegu mäletan, tekkis liini teises otsas paus, pahaendeline vaikushetk. Siis küsisin ma umbes niimoodi: „Mida?”, ja David vastas: „Ei midagi.” Ja mina küsisin jälle „Mida?” ja tema vastas jälle: „Ei midagi”, ainult et ilmselgelt ei tekitanud mu küsimus temas ei hämmingut ega lõbu, ta oli lihtsalt turtsakas, mis tähendab ju seda, eks ole, et tuleb edasi lasta. Nõnda ma siis lasksingi edasi.

„Rahune maha.”

„Ei.”

„Rahune maha.”

„Ei. Mis sa ütlesid?”

„Mida ma ütlesin?”

„Sa helistasid ainult selleks, et mulle Molly tõendit meelde tuletada.”

„Mis selles halba on?”

„Oleks kena, kui sa oleksid millegi muu pärast helistanud. Tead ise – et tere öelda. Et kuulda, kuidas mehel ja lastel läheb.”

„Kuule, David.”

„Mis „Kuule, David”?”

„Seda küsisin ma ju kõigepealt. „Kuidas lastel läheb?””

„Jah. Teadagi. „Kuidas lastel läheb?” Muidugi mitte: „Kuidas sina elad?””

Loe veel

Selliseid jutuajamisi ei peeta siis, kui elu laabub. On hõlpus ette kujutada, et teistsuguste, paremate suhete puhul ei vii ega saagi nõnda alanud vestlus viia kõneluseni lahutuse teemadel. Paremate suhete puhul tüürid sa lihtsalt hambaarsti osa juurest teistele teemadele: päevatöö, õhtused plaanid, või erakordselt asjalikus abielus isegi midagi niisugust, mis on aset leidnud väljaspool kodu, näiteks köhahoog „Today” saates, just niisama tavaliste ja kergesti ununevate teemade juurde, mis moodustavad tavalise, kergesti ununeva, hella suhte sisu ja pakuvad sellele vahest ka toitu. David ja mina aga... meie pole sellistes suhetes, enam mitte. Seesugused telefonikõned nagu meil tulevad ette vaid siis, kui on mitu aastat teisele haiget tehtud ja ise haiget saadud, kuni igal lausutud või kuuldud sõnal on turjal tagamõtete taak ning see on niisama keerukas ja tulvil allteksti nagu rõõmutu, ent lööv näidend. Kui ma unetult hotellitoas lebasin ja seda kõike meenutada üritasin, turgatas mulle koguni pähe mõte, kui nutikalt me õigupoolest oma leppekeele oleme välja nuputanud: selleks et niikaugele jõuda, kulub aastaid täis vimmakat teravmeelsust.

„Anna andeks.”

„Kas sind huvitab, kuidas ma elan?”

„Ausalt öelda, David, pole mul vaja küsida, kuidas sa elad. Ma kuulen, kuidas sa elad. Sa oled nii terve küll, et kahe lapse järele vaadata ja samal ajal minu kallal närida. Peale selle oled sa hingepõhjani solvunud, aga miks, see jääb mulle esialgu selgusetuks. Ehkki ma olen kindel, et sa valgustad mind.”

„Miks sa arvad, et ma solvunud olen?”

„Ah! Sa oled solvumise kehastus. Pidevalt.”

„Jama.”

„David, sa teenid solvumisega elatist.”

See on osalt tõsi. Davidi ainus püsiv sissetulek pärineb veerust, millega ta varustab meie kohalikku lehte. Veergu kaunistab pilt, millel ta fotoobjektiivile hambaid näitab, ja selle alapealkiri on „Holloway vihaseim mees”. Viimane, mida ma läbi häda lugeda suutsin, oli sõimuvaling vanakeste pihta, kes bussiga sõidavad: miks neil kunagi raha valmis pandud ei ole? Miks ei kasuta nad istmeid, mis bussi eesosas just nende jaoks on eraldatud? Miks nad tahavad iga hinna eest kümme minutit enne oma peatust püsti tõusta, mistõttu nad tihti häirival ja ebaväärikal kombel kukuvad? Küllap saite ettekujutuse.

„Sa pole ehk märganud – küllap sellepärast, et sa, kurat, ei vaevu kunagi mu artikleid lugema...”

„Kus Molly on?”

„Vaatab teises toas telekat. Kurat, kurat, kurat. Raisk.”

„Täismehe jutt.”

„...küllap sellepärast, et sa, kurat, ei vaevu kunagi mu artikleid lugema –, et mu veerg on irooniline.”

Ma puhkesin irooniliselt naerma.

„Anna siis palun Webster Road 32 elanikele andeks, kui nad irooniast aru ei saa. Me näeme kogu oma elu igal hommikul ärgates Holloway vihaseimat meest.”

„Kuhu sa selle kõigega tüürid?”

Vahest oleks meie abielu käsitlevas filmis, mille on kirjutanud stsenarist, kes otsib lühikest ja elegantset moodust igava, pealiskaudse vaidluse tähendusrikkamaks muutmiseks, saabunud järgmine stseen: „Hea küsimus... Kuhu me välja jõuame?... Mida me ometi teeme?... Midagi midagi midagi... Sellega on lõpp.” Nojah, see nõuab veidi peamurdmist, aga lahendab olukorra. Kuid kuna David ja mina pole Tom ja Nicole, siis ei oska me säherdusi kenasid väikesi metafoorseid momente ometi tähele panna.

„Mina ei tea, kuhu ma tüürin. Kas sa said pahaseks, et ma ei küsinud, kuidas sa elad?”

„Jah.”

„Kuidas sa elad?”

„Mine persse.”

Ma ohkasin otse telefonitorusse, et mees seda kuuleks; pidin selleks mobiili kõrva äärest suu juurde nihutama, mis võttis hetkelt spontaansuse, aga ma tean kogemuste põhjal, et mu mobiil pole mitteverbaalsete nüansside edasiandmiseks kuigi hea vahend.

„Kurat võtku! Mis see oli?”

„See oli ohe.”

„Kõlab nii, nagu oleksid mäetipul.”

Mõnda aega olime vait. Tema oli Põhja-Londoni köögis vait ja mina olin Leedsi parklas vait, ja ühtäkki taipasin tülgastusega, kui tuttav on mulle see vaikus, selle vorm ja toime, kõik selle väikesed okkalised nukid. (Ja muidugi pole see õigupoolest mingi vaikus. Sa kuuled omaenese vihast, vandesõnadest lookas vada, vere tuikamist kõrvades, ja antud juhul ka su auto kõrval olevale vabale platsile tagurdava Fiat Uno mürinat.) Õigupoolest polnud koduste küsimuste ja lahutusotsuse vahel mingit ühenduslüli. Sellepärast ma seda ei leiagi. Küllap võtsin lihtsalt kätte ja lajatasin:

„Ma olen sellest nii tüdinud, David.”

„Millest?”

„Sellest. Pidevast tülitsemisest. Vaikimisest. Pinevast õhkkonnast. Kogu sellest... mürgist.”

„Ah soo. Sellest.” See oli öeldud nii, nagu tilguks mürki meie abiellu läbi lekkiva katuse ja nagu kavatseks tema selle korda teha. „Nojah. Nüüd on hilja kahetseda.”

Ma tõmbasin sügavalt hinge, pigem vajaduse kui näitemängu pärast, niisiis jäi telefon sedakorda kõrva äärde.

„Võib-olla ei ole.”

„Mida see tähendab?”

„Kas sa tõesti tahad kogu ülejäänud elu niimoodi elada?”

„Ei, muidugi mitte. Kas sul on mingi võimalus välja pakkuda?”

„Jah, minu arvates küll.”

„Vahest võtad vaevaks ütelda, mis see on.”

„Sa tead seda isegi.”

„Muidugi tean. Aga mina tahan, et sina selle esimesena välja ütleksid.”

Ja sel hetkel oli mul tõesti juba kama.

„Kas sa tahad lahutust?”

„Mina tahan seda juhul, kui on teada, et mitte mina seda välja ei öelnud.”

„Tore.”

„Sina ütlesid, mitte mina.”

„Mina, mitte sina. Kuule, David. Mina räägin täiskasvanud inimeste kahetsusväärsest otsusest, aga sina tahad ikka veel mulle ära teha.”

„Niisiis võin ma kõigile öelda, et sa palusid lahutust. Heast peast.”

„Oo jaa, täiesti heast peast, eks ole? See tuli nagu välk selgest taevast, eks ju, sest me oleme nii hirmus õnnelikud olnud. Ja kas sa mõtled selle teoks teha? Kõigile rääkida? Kas sinu meelest on küsimus selles?”

„Ma hakkan helistama kohe, kui oleme lõpetanud. Ma tahan oma versiooni käiku lasta, enne kui sina enda omaga lagedale tuled.”

„Noh, hästi, eks ma siis jään lihtsalt kuuldele.”

Ja siis, tülgastatud iseendast ja temast ja kõigest, mis seostus emma-kummagagi meist, tegin ma just vastupidist: lõpetasin kõne. Nõnda siis juhtuski, et pidin viimaks Leedsi hotellitoas voodis vähkrema ja üritama oma vestluse kulgu meenutada, kusjuures ma unetusest tekkinud pinge tõttu aeg-ajalt vandusin, tuld ikka ja jälle põlema panin ja kustutasin ja telekat sisse-välja klõpsisin ja üleüldse oma armukese elu põrguks tegin. Oo, mulle tundub, et ta tuleks filmikokkuvõttesse sisse panna. Nad abiellusid, mees läks paksuks ja pahuraks, naine kaotas lootuse ja läks pahuraks, naine võttis armukese.

Kuulge, ma ei ole halb inimene. Ma olen arst. Üks põhjus, miks ma tahtsin arstiks õppida, oli, et minu meelest oli see hea elukutse – pigem hea kui põnev või tasuv või särav. Mulle meeldis selliste lausete kõla: „Ma tahan arstiks saada”, „Ma õpin arstiks”, „Ma olen Põhja-Londonis väikese praksisega perearst”. Minu arvates jättis see minust täpselt sellise mulje, nagu peab: asjatundlik, üsna terane, mitte liiga eblakas, väärikas, küps, hooliv. Kas teie arvate, et arstidel, kuna nad on arstid, on ükskõik, kuidas asjad väljastpoolt paistavad? Muidugi pole see meile ükskõik. Igatahes. Ma olen hea inimene, arst, ja laman hotellitoa voodis koos Stepheni-nimelise mehega, keda ma õigupoolest eriti hästi ei tunne, ja ma olen äsja oma mehelt lahutust nõudnud.

Üsna ootuspäraselt on Stephen ärkvel.

„Ega sa ennast halvasti ei tunne?” küsib ta minult.

Ma ei suuda tema poole vaadata. Paar tundi tagasi tundsin tema käsi kogu oma kehal, ja ma tahtsin neid tunda, aga nüüd ei taha ma, et see mees minuga voodis, hotellitoas või üldse Leedsis oleks.

„Ma olen natuke närvis.” Ma tõusen voodist ja hakkan riidesse panema. „Lähen kõnnin väljas.”

See on minu hotellituba, niisiis võtan võtmekaardi kaasa, aga juba seda kotti pannes taipan, et tagasi ma ei tule. Ma tahan koju minna, tülitseda ja nutta ja end süüdi tunda selle pärast, et me tahame oma laste elu ära rikkuda. Toa eest maksab Terviseamet. Stephen peab siiki minibaari eest vastust andma.

Ma sõidan mõne tunni ja peatun siis bensiinijaamas, et tass teed juua ja üks sõõrik süüa. Kui tegemist oleks filmiga, juhtuks koduteel midagi, midagi, mis teekonna tähendust ilmestaks ja valgustaks. Ma tutvuksin kellegagi või saaks minust teine inimene või satuksin ma mõrvaloosse, võib-olla rööviks mind kurjategija, vähese haridusega narkomaanist üheksateistkümneaastane, kes osutub minust nii targemaks kui ka, tõesti, hoolivamaks – saatuse iroonia, arvestades, et mina olen arst ja tema on relvastatud röövel. Ja tema õpiks midagi minult, ehkki jumal seda teab, mida, ja mina õpiksin midagi temalt, ja siis jätkaksime kumbki üksi oma eluteed, mida meie üürike koos veedetud aeg on peenelt, kuid sügavalt muutnud. Nagu ma aga juba olen öelnud, pole tegemist filmiga, niisiis söön ma oma sõõriku ja joon oma tee ning istun jälle autosse. (Miks ma muudkui filmidest jahvatan? Ma olen paari viimase aasta kestel vaid kaks korda kinos käinud ja mõlemas filmis, mida ma nägin, olid tegelasteks joonistatud putukad. Niipalju kui mina tean, jutustab enamik praegu kinodes jooksvaid filme naistest, kes sõidavad ühtki sündmust läbi elamata Leedsist Põhja-Londonisse ja peatuvad M1 ääres, et teed juua ja sõõrikuid süüa.) Teekond kestab vaid kolm tundi, sõõrikud kaasa arvatud. Olen kodus kuue paiku, kodus, see tähendab magalas, mis, nagu ma nüüd märkan, hakkab pisitasa lüüasaamise järele lehkama.

Enne kolmveerand kaheksat ei ärka keegi, niisiis viskan diivanile pikali. Mul on mobiilikõnedest ja armukestest hoolimata hea meel jälle kodus olla; mul on hea meel tajuda oma uinuvate laste soojust, mida immitseb läbi nagisevate põrandalaudade. Ma ei taha abieluvoodisse minna, igatahes mitte täna öösel või täna hommikul või mis aeg see nüüd juba ongi – mitte Stepheni pärast, vaid sellepärast, et ma pole veel otsustanud, kas ma üldse enam Davidiga magan. Mis mõte sel oleks? Aga mis mõte sel üldse on, ükspuha kas me lahutame või ei? See kõik on nii imelik – mul on olnud lõputult jutuajamisi inimestega või inimestest, kes „magavad eraldi magamistubades”, nagu oleks ühes voodis magamine kõik, mida abielus olemine tähendab, aga ükskõik kui halvaks asjad ka minna ei või, pole voodi jagamine iial probleeme tekitanud; õudust tekitab just kõik muu. Viimasel ajal, pärast seda, kui meie hädad algasid, on olnud aegu, mil virge, tegusa, teadliku, kõndiva ja kõneleva Davidi nägemine on mind iiveldama ajanud, nii ägedat tülgastust on ta minus tekitanud; öösel on lugu ometi teisiti. Me armatseme ikka veel loiult ja masinlikult, aga asi pole seksis: asi on pigem selles, et me oleme viimase paarikümne aasta jooksul üheskoos magamise viisi välja töötanud. Minul on kujunenud looked tema küünarnukkide, põlvede ja kõhu tarvis ja mitte keegi teine ei sobi minuga päris samamoodi, iseäranis mitte Stephen, kellel hoolimata sellest, et ta on kõhnem ja pikem ja veel üht-teist muud, mis, nagu võiks arvata, peaks teda voodikaaslast otsivale naisele soovitavaks tegema, näivad mitmed kehaosad vales kohas olevat; möödunud ööl oli hetki, mil hakkasin nukralt arutama, kas David on ainus mees maailmas, kellega ma ennast mugavalt tunnen, kas meie abielu ja vahest lõputu hulga abielude püsimise põhjus pole mitte selles, et on olemas mingi täiuslik kaalu ja pikkuse suhe, mida keegi kunagi põhjalikult uurinud ei ole, ja kui emb-kumb partneritest on millimeetri murdosa võrra siia- või sinnapoole viltu, ei tule vahekorrast midagi välja. Ja asi pole ka mitte ainult selles. Kui David magab, võin ma kujutleda teda taas meheks, keda ma armastan: ma võin oma ettekujutuse sellest, milline David peaks olema või milline ta oli, tema magavale kujule kohaldada ja need seitse tundi, mis ma veedan selle Davidiga, aitavad mul järgmise päeva tolle teise Davidiga välja kannatada.

Nõndaks. Ma tukun diivanil, ja siis tuleb Tom pidžaamaväel alla, lülitab teleri sisse, segab endale kausitäie teraviljahelbeid, istub tugitooli ja hakkab multifilme vaatama. Minu poole ta pilku ei heida, sõnagi ei lausu.

„Tere hommikust,” ütlen reipalt.

„Tere.”

„Kuidas käsi käib?”

„Hästi.”

„Kuidas eile koolis läks?”

Tema on aga juba kadunud; kardinad on tõmmatud kaheminutilise vestlusvõimaluse akna ette, mida mu poeg hommikuti pakub. Ma tõusen diivanilt ja panen teevee keema. Molly tuleb järgmisena alla, kooliriided juba seljas. Ta jääb mulle otsa vahtima.

„Sa lubasid ära sõita.”

„Ma tulin tagasi. Tundsin sinust liiga suurt puudust.”

„Meie sinust küll puudust ei tundnud. Ega ju, Tom?”

Tomilt ei tule mingit vastust. Ilmselt on sellised mu valikuvõimalused: varjamatu agressiivsus tütre poolt, vaikne osavõtmatus pojalt. Muidugi kui jätta arvestamata, et see on puhas enesehaletsus ja nad pole ei agressiivsed ega osavõtmatud, nad on lihtsalt lapsed ja nad pole üleöö, isegi mitte selle öö kestel, äkki täiskasvanulikku vaistu omandanud.

Viimane, ent kõige tähtsam tulija on tavapärase T-särgi ja lühikeste pükstega David. Ta läheb vett keema panema, näib hetkeks segadusse sattuvat, taibates, et see juba keeb, ja vaatab alles siis ähmasel pilgul ringi, et näha, kas ta kannu ootamatule enesealgatusele ka mingi selgituse leiab. Selle leiab ta diivanil sirakil.

„Mida sina siin teed?”

„Tulin kontrollima, millised on su vanemlikud võimed, kui mind kodus pole. Ma olen vaimustatud. Sina tõused viimasena, lapsed teevad endale ise hommikueinet, telekas mängib...”

Ma olen muidugi ülekohtune, sest nõnda käivad asjad siin majas ikka, ükskõik, kas mina kodus olen või ei, aga pole mingit mõtet tema rünnakut oodata: mina usun kaljukindlalt ennetavasse kättemaksu.

„Nõndaks,” ütleb tema. „See kahepäevane kursus lõppes ühe päevaga. Kas ajasite oma mula kaks korda kiiremini?”

„Mul polnud selleks tuju.”

„Ega vist. Mis tuju sul siis on?”

„Ehk räägime hiljem? Kui lapsed on kooli läinud?”

„Oo jaa, muidugi. Hiljem.” See viimane sõna süljatakse välja sügava, kuid õigupoolest petliku kibestumusega – nagu oleks mul kombeks kõike „hiljem” teha, nagu oleks meie viimase kui probleemi põhjuseks minu haiglane kihk kõike edasi lükata. Ma naeran talle näkku, ehkki see pinget sugugi ei leevenda.

„Mida?”

„Miks me siis hiljem ei võiks rääkida?”

„Haletsusväärne,” ütleb tema, kuid ei paku vastust küsimusele „miks”. Muidugi on ahvatlev teha kõike tema tahtmist mööda ja arutada mu lahutamissoovi laste juuresolekul, aga üks meist peab mõtlema nagu täiskasvanud inimene, olgu või ajuti, niisiis vangutan pead ja võtan koti. Ma tahan ülemisele korrusele magama minna.

„Ilusat päeva, lapsed.”

David vahib mulle otsa. „Kuhu sa lähed?”

„Ma olen surmväsinud.”

„Mina arvasin, et üks meie tööjaotuse probleeme oli see, et sina ei saa kunagi lapsi kooli viia. Ma arvasin, et sinult on võetud põhiline emaõigus.”

Ma pean hommikuti olema haiglas enne, kui lapsed kooli lähevad, niisiis säästetakse mind koolisõidust. Ja ehkki ma olen selle eest tänulik, pole tänulikkus takistanud mind oma saatust kurtmast, kui vaidlus käib selle üle, kes mida ei tee. David teab, et mul pole mingit tõsist soovi lapsi kooli viia – see on ütlematagi selge –, mistõttu ta nüüd säärase naudinguga mu endisi kurtmisi meelde tuletabki. David on abielusõjakunstis väga osav nagu minagi, ja hetkeks suudan ma olukorda erapooletult hinnata ja tema õelat löögivalmidust imetleda. Hästi mängitud, David.

„Ma olen pool ööd üleval olnud.”

„Mis sest. Neile see meeldiks.”

Lurjus.

Muidugi olen ma varemgi lahutusest mõelnud. Kes ei oleks? Ma kujutlesin end lahutatud naisena juba enne abiellumist. Oma kujutlustes olin ma hea, tore, asjatundlik üksikema, kellel on oma endise mehega oivalised suhted – umbes nii, et koos käiakse lastevanemate koosolekutel, veedetakse hõllanduslikke õhtuid vanu fotoalbumeid sirvides – ja hulk seiklusi nooremate või vanemate boheemlastest meestega (vt Kris Kristofferson „Alice ei ela enam siin”, mu lemmikfilm, kui olin seitsmeteistkümnene). Ma mäletan, et kujutlesin seda vaimusilmas Davidiga abiellumise eelõhtul, mis oleks ilmselt pidanud mulle midagi ütlema, aga ei öelnud. Küllap tegi mulle muret, et mul elus ühtegi veidrust ega kiiksu ei esinenud: ma kasvasin üles haljas eeslinnas (Richmond), mu vanemad olid ja on tänini õnnelikus abielus, koolis olin klassiprefekt, tegin eksamid, läksin kolledžisse, sain hea töökoha, tutvusin kena mehega, kihlusin temaga. Ainus nišš, kuhu võisin sobitada seda sorti keeruka pealinnaelu, mille järele ma igatsesin, oli abielujärgne aeg, niisiis keskendasin oma vaimuenergia sellele.

Mul oli ettekujutus isegi lahkumineku hetkest. David ja mina sirvime reisibrošüüre; tema tahab sõita New Yorki, mina tahan minna Aafrikasse safarile, ja kuna see on järjepanu tont teab mitmes lustakas mina-ütlen-taldrik-sina-ütled-taldrek-laadis vestlus, vaatame teineteisele otsa, naerame südamlikult, embame ja otsustame lahku minna. Tema läheb ülemisele korrusele, pakib asjad ja kolib ära, võib-olla naaberkorterisse. Hiljem selsamal päeval sööme koos õhtust oma uute elukaaslaste seltsis, kellega meil on kuidagiviisi korda läinud pärastlõuna jooksul tutvuda, ja kõik saavad omavahel suurepäraselt läbi ja tögavad üksteist sõbralikult.

Nüüd aga saan aru, kui ebatõeline see ettekujutus on; ma hakkan juba kahtlustama, et hõllanduslikest õhtutest fotoalbumiga ei pruugi midagi välja tulla. Õigupoolest on palju tõenäolisem, et fotod lõigatakse pooleks – Davidit tundes võin tegelikult öelda, et need on pooleks lõigatud juba eile õhtul pärast telefonikõnet. Kui järele mõelda, siis on see ju ilmne: kui teineteist niimoodi vihatakse, et ühes majas elada ei saa, pole tõenäoline, et hiljem tahetakse üheskoos telkima minna. Minu kujutluse viga oli, et see hüppas õnnelikust laulatusest otse õnneliku lahutuse juurde; kuid mõistagi sünnib laulatuste ja lahutuste vahel kurbi asju.

Ma istun autosse, viin lapsed kooli, lähen koju. David on juba kabinetis ja uks on kinni. Täna pole veerupäev, niisiis kirjutab ta kas reklaambrošüüri, mille eest talle makstakse hunnik raha, või romaani, mille eest talle midagi ei maksta. Ta pühendab romaanile rohkem aega kui brošüüridele ja see on vaid pinge allikas, kui meil asjad ei laabu; kui meil ilusti läheb, tahan talle toeks olla, tema eest hoolitseda, aidata tal tema tegelikes võimetes selgusele jõuda. Kui meil läheb kehvasti, tahaksin tema tobeda romaani ribadeks rebida ja sundida teda korralikku töökohta muretsema. Ma lugesin mõne aja eest üht osa sellest raamatust ja hakkasin seda jälestama. Selle pealkiri on „Roheline Hool” ja see on satiir Suurbritannia Diana-järgse helliku tundekultuuri pihta.Viimane osa, mida ma lugesin, räägib sellest, kuidas Rohelise Hoole, banaaniküünarnukikreemi ja Brie jalaemulsiooni ja paljude teiste lustakalt tarbetute kosmeetikatoodete müügiga tegeleva ettevõtte kogu personal vajab kriisiabi, kui eesel, kelle nad on lapsendanud, sureb. Nojah, mina pole kaugeltki pädev kirjandusarvustaja, suurelt osalt seepärast, et ma ei loe enam raamatuid. Varem lugesin, siis, kui olin teistsugune, õnnelikum ja haakuvam inimene, aga nüüd jään igal õhtul magama, käes „Kapten Corelli mandoliin”, mille esimest peatükki ma pole ikka veel läbi saanud, ehkki olen pool aastat üritanud. (Juhtumisi pole see autori süü ja kindlasti on raamat just nii hea, nagu mu sõbratar Becca seda mulle laenates ütles. Süüdi on mu silmalaud.) Sellegipoolest, ehkki ma enam ei tea, mis on korralik kirjandus, tean ma ometi, et „Roheline Hool” on jube: alp, õel, ennasttäis. Üsna Davidi moodi, või selle Davidi moodi, kes mõne aasta eest välja ilmus.

Päeval, mil ma Davidi romaanist seda episoodi lugesin, nägin naist, kelle laps sündis surnult; ta pidi sünnituse läbi tegema, teades, et toob ilmale surnud lapse. Muidugi soovitasin kriisiabi ja muidugi mõtlesin Davidile ja tema ilkuvale raamatule ja muidugi teatasin koju jõudes talle kahjurõõmsalt, et põhjus, miks me ei või kindlad olla, et iga kuu oma majalaenu makstud saame, on selles, et mina teenin raha, soovitades just seda, mida tema põlastusväärseks peab. See oli kah üks tore õhtu.

Kui Davidi kabineti uks on kinni, siis tähendab see, et teda ei tohi segada, isegi kui naine on temalt lahutust palunud. (Või vähemasti nii ma eeldan – mitte et me oleksime just selleks puhuks mingeid eeskirju välja töötanud.) Ma teen endale veel ühe tassi teed, võtan köögilaualt Guardian’i ja lähen viskan jälle pikali.

Ma leian lehest vaid ühe loo, mida lugeda tahan: abielunaine on hädas, sest tegi tundmatule mehele lennuki klubiklassis suuseksi. Ka too abielumees on hädas, aga mind huvitab naine. Kas ka mina olen selline? Ei, välises maailmas mitte, küll aga oma mõtteis. Ma olen millegipärast kõik orientiirid kaotanud ja see ajab mulle hirmu peale. Ma tunnen Stephenit, muidugi tunnen ma Stephenit, aga kui on kakskümmend aastat abielus oldud, tundub igasugune seksuaalne kontakt kellegi teisega himur, juhuslik, peaaegu loomalik. Tutvuda ühe meesterahvaga ühiskondliku tervishoiu foorumil, võtta temaga üks kord napsu, võtta temaga teine kord napsu, süüa temaga lõunat, võtta temaga veel kord napsu ja hiljem temaga suudelda ja lõppkokkuvõttes pärast konverentsi Leedsis temaga magada... See on minu silmis sama mis end reisijaid täis lennukis rinnahoidja ning püksikeste väele koorida ja, nagu lehtedes öeldakse, võhivõõraga seksuaalakti sooritada. Ma jään magama, ümberringi Guardian’i lehed, ja näen unenägusid, mis on seksuaalsed, kuid kaugeltki mitte erootilised, unenägusid tulvil inimesi, kes teiste inimeste kallal üht-teist toimetavad otsekui mõne kunstniku nägemuses põrgust.

Kui ma ärkan, on David köögis ja teeb endale võileiba.

„Tere,” ütleb ta ja osutab noaga leivalauale. „Tahad ka?” Millegipärast lähevad mul seda lahedalt kodust pakkumist kuuldes silmad märjaks. Lahutus tähendab seda, et sulle kunagi võileiba ei tehta – vähemasti ei tee seda su endine mees. (Kas see on tõesti tõsi või lihtsalt sentimentaalne sõnakõlks? Kas on tõesti võimatu kujutleda olukorda – millalgi kauges tulevikus –, kus David pakub end mulle juustu kahe leivatüki vahele panema? Ma vaatan Davidit ja jõuan järeldusele, et jah, see on võimatu. Kui David ja mina lahku läheme, on ta kogu ülejäänud elu vihane – mitte sellepärast, et ta mind armastab, vaid sellepärast, et ta lihtsalt on niisugune. Vaid patuga pooleks on võimalik kujutleda sedagi, et ta mind alla ei aja, kui ma üle tänava lähen – oletame, et Molly on väsinud ja ma pean teda süles kandma –, aga suisa raske on kujutleda olukorda, kus ta võiks mulle lihtsalt lahke teene osutada.)

„Ei, tänan.”

„Kindel?”

„Kindel.”

„Nagu soovid.”

See juba läheb. Kuidagi on Davidi jutusse imbunud kerge ärritusnoot, nagu oleks tema pingsatele rahusõlmimiskatsetele vastatud järjekindla sõjakusega.

„Kas tahad rääkida?”

Ta kehitab õlgu. „Jah. Millest?”

„Noh. Eilsest. Sellest, mida ma telefonis ütlesin.”

„Mida sa telefonis ütlesid?”

„Ma ütlesin, et tahan lahutust.”

„Ütlesid või? Jessas. See pole eriti sõbralik jutt või mis? Naisest pole eriti kena seda mehele öelda.”

„Palun jäta järele.”

„Mida ma siis pean tegema?”

„Tõsiselt rääkima.”

„Olgu. Sa tahad lahutust. Mina ei taha. Mis tähendab, et kui sa ei suuda tõestada, et ma olen olnud julm või hoolimatu või veel midagi, või et ma olen kedagi teist keppinud, pead välja kolima, ja kui sa oled viis aastat mujal elanud, võid ka lahutuse saada. Mina sinu asemel hakkaksin juba minema. Viis aastat on pikk aeg. Sa ei taha seda ometi edasi lükata.”

Ma polnud seesugustele asjadele muidugi üldse mõelnud. Millegipärast olin ette kujutanud, et kui ma need sõnad suust saan, siis on sellest küllalt, et pelk niisuguse soovi väljendamine on piisav tõend asjaolust, et meie abielu ei laabu.

„Mis siis kui... tead küll.”

„Ei, ei tea.”

Ma pole millekski niisuguseks sugugi valmis. Paistab, et asi tuleb iseenesest päevavalgele.

„Truudusemurdmine.”

„Sina? Preili Vooruse Verstapost?” Ta naerab. „Kõigepealt on sul vaja leida keegi, kes tahab sinuga truudust murda. Seejärel pead perearstist kahe lapse ema Katie Carri nahast välja pugema ja omalt poolt samuti tahtma truudust murda. Ja ka siis pole sellest kasu, sest ma ei lahuta sinust ikkagi. Nõndaks.”

Ma vangun kergenduse – olen lõpliku ülestunnistuse kuristiku servalt tagasi astunud – ja raevu vahel. Ta ei usu, et mul oleks söakust teha seda, mida ma möödunud ööl tegin! Mis veel hullem: tema arvates ei tahaks niikuinii mitte keegi seda minuga teha! Kergendus jääb muidugi peale. Minu argus on tema solvangust tugevam.

„Niisiis vaatad sa mu eilsele jutule lihtsalt läbi sõrmede?”

„Jah. Põhimõtteliselt. Täielik jama.”

„Kas sa oled õnnelik?”

„Oh, issand jumal.”

On rühm inimesi, kes vastavad ühele kõige põhimõttelisematest ja asjakohasematest küsimustest leebe kärsitu pühaduseteotusega; David on selle rühma ustav liige. „Mis sellel kõige muuga pistmist on?”

„Ma ütlesin eile seda, mida ma ütlesin, sest ma pole õnnelik. Ja minu meelest pole ka sina õnnelik.”

„Muidugi pole ma õnnelik, kurat võtku. Loll küsimus.”

„Miks?”

„Kõige pagana tavalisematel põhjustel.”

„Ja need on?”

„Kõigepealt nõudis minu tobe naine minult lahutust.”

„Minu küsimuse sihiks oli aidata sul aru saada, miks su tobe naine lahutust nõudis.”

„Kas sa tahad lahutust sellepärast, et mina pole õnnelik?”

„See kuulub asja juurde.”

„Küll on suuremeelne.”

„Ei ole suuremeelne. Ma ei taha elada inimesega, kes on nii õnnetu.”

„Raske juhus.”

„Ei. Raske mitte. Ma saan asja parandada. Ma võin inimesest, kes on nii õnnetu, lahku minna. Sa ei jäta mulle teist võimalust.”

„Tee, mis tahad, kuradi päralt.”

Ja, võileib käes, läheb ta toast välja – tagasi oma satiirilise romaani juurde.

Meid on perearstikeskuses ühtekokku kolmteist, viis perearsti ja kogu ülejäänud personal, kelle najal keskus töös püsib: juhataja ning õed ja nii täis- kui ka osalise koormusega registraatorid. Ma saan enam-vähem kõigiga hästi läbi, aga mu parim sõbranna on Becca, üks teine perearst. Becca ja mina sööme koos lõunat, kui saame, ja kord kuus käime napsu võtmas ja pizza’t söömas ning tema teab minust rohkem kui keegi teine kogu keskuses. Becca ja mina oleme väga erinevad. Tema suhtub meie töösse ja selle tegemise ajenditesse rõõmsa künismiga ega näe mingit vahet, kas töötatakse meditsiini või näiteks reklaami vallas, ja tema meelest on minu moraalne enesega rahulolu väga lõbus. Kui me aga ei räägi tööst, siis räägime tavaliselt temast. Oo, ta esitab mulle alati küsimusi Tomi ja Molly ja Davidi kohta ja mina toon tavaliselt mõne näite Davidi jämedusest, mis teda naerma ajab, aga millegipärast tundub, et tema elust on rohkem rääkida. Ta näeb nii mõndagi ja teeb nii mõndagi ja tema armuelu on küllalt kaootiline, et anda ainet aegaviitvate käändude ja pööretega lugudele. Ta on minust viis aastat noorem ja pärast mõni aasta tagasi aset leidnud pikka ja valulist lahkuminekut oma ülikooliaegsest kallimast üksi elanud. Täna vaevab ta pead mingi noormehe pärast, kellega on möödunud kuul kolm korda kokku saanud: tema arvates ei tule sellest midagi, ta pole kindel, kas nad klapivad, ehkki voodis klapivad küll... Tavaliselt tunnen end vanana ja olen põnevil, kui ta selliseist asjust räägib – olen meelitatud, et mind usaldatakse, tunnen tema asemel hirmu kõigi lahkuminekute, kokkusaamiste ja flirdi pärast, kadestan isegi ebamääraselt seda kohutavat üksindust, mida Becca aeg-ajalt tunneb, kui midagi teoksil ei ole. See kõik näib viitavat elu pulbitsemisele, elektrilisele aktiivsusele juba ammu suletud südamekambrites. Täna aga tunnen igavust. Keda see huvitab? Saa selle mehega kokku või ära saa, mul ükspuha. Mis siis lõppude lõpuks kaalul on? Mina aga, vastuoksa, olen abielunaine, kes peab armukest...

„Kui sa endas kindel ei ole, milleks sa siis ruttad otsust langetama? Miks sa ei võiks mõnda aega niisama läbi ajada?” Tajun oma hääles tüdimust, aga teine seda ei märka. Ma ei tohi Becca seltsis igavust tunda. Nii need asjad ei käi.

„Ma ei tea. Asi on nii, et kui ma olen temaga, ei saa ma kellegi teisega olla. Ma teen seda, mida tehakse temaga koos, mitte seda, mida ma üksi teeksin. Homme õhtul läheme Greeni kinno mingit Hiina filmi vaatama. On ju tore kelleski kindel olla. On ju nii, eks ole? Aga kui sa kindel ei ole, siis on aeg lihtsalt raisatud. Ma mõtlen, et kellega ma siis Greeni kinos õieti kokku saan? Pimedas. Kus juttu ajada ei saa.”

Korraga tärkab minus tohutu ihk minna Greeni kinno Hiina filmi vaatama – mida hiinapärasem see on, seda rohkem see mulle õigupoolest meeldib. Veel üks mu südame kamber, mis vähimatki elektrilist aktiivsust ei ilmuta – kamber, milles elu lõi loitma siis, kui ma nägin filmi, mis mind liigutas, või lugesin raamatut, mis mind innustas, või kuulasin muusikat, mis mind nutma ajas. Ma sulgesin selle kambri ise, täiesti tavalistel põhjustel. Ja nüüd tundub, nagu oleksin sõlminud lepingu mingi filistrist kuradiga: kui ma seda lahti teha ei ürita, antakse mulle just nii palju energiat ja optimismi, et tööpäev õhtusse veeretada, ilma et tahaksin end oksa tõmmata.

„Vabandust. Küllap see kõik kõlab sinu kõrvus nii tobedalt. See tundub mulle endalegi tobe. Oleksin ma teadnud, et minust saab selline naisterahvas, kes istub abielus sõbrannadega ja kurdab oma üksildast elu, oleksin enese maha lasknud. Tõesti. Kohe jätan järele. Otsekohe. Ma ei tee sellest enam kunagi juttu.” Ta tõmbab sügavalt, otsekui parodeerides hinge ja laseb edasi, ilma et jõuaks välja hingata.

„Aga ta võib ju täitsa tore olla, eks ole? See tähendab – kuidas ma seda teada saan? Selles on küsimus. Ma olen nii leilis, et mul pole aega otsustada, kas mõni mees on tore või ei ole. Nagu jõuluõhtune poeskäik.”

„Mul on armuke.”

Becca naeratab hajameelselt ning jätkab pärast üürikest pausi.

„Loobid kõik korvi. Ja siis, pärast jõule...”

Ta jätab lause pooleli, ilmselt sellepärast, et taipab: see analoogia ei vii kuhugi ja kohtingud ja mehed pole kaugeltki võrreldavad jõuluõhtuse poeskäigu ja ostukorvidega.

„Kas sa kuulsid, mis ma ütlesin?”

Becca naeratab jälle. „Ei. Tegelikult ei kuulnud.” Minust on saanud vaim, too jantlikult võimetu, ohutu tont, keda kohtab lasteraamatutes ja vanades telesaadetes. Kuidas ma ka ei karjuks, Becca ei kuule mind iialgi.

„Su vend on vallaline, eks ole?”

„Mu vend on depressiivne ja töötab poole kohaga.”

„Kas see on pärilik? Või lihtsalt juhus? Sest kui see on pärilik... Siis on see riskantne. Esialgu siiski mitte. Tähendab, depressiivseid lapsi ju eriti ei saada, eks ole? See tuleb hiljem. Ma olen juba nii vana, et kui neist depressiivsed täiskasvanud saavad, pole mind enam nendega. Nõndaks. Vahest tasuks sellele mõelda. Kui tema kampa lööb, olen mina valmis.”

„Ma ütlen edasi. Küllap lapsed talle meeldiksid, jah.”

„Vahva. Suurepärane.”

„Kas sa tead, mida sa ei kuulnud?”

„Ei.”

„Kui ma küsisin „Kas sa kuulsid, mis ma ütlesin?” ja sina vastasid: „Ei.””

„Ei.”

„Just.”

„Ta on minuealine, eks ole? Enam-vähem?”

Ja me räägime minu vennast ning tema depressioonist ja ambitsioonitusest, kuni Beccal on kadunud igasugune huvi temalt lapsi saada.