Parki esimene täispikk filmilavastus, Parki enda rajatud stuudio Aardman Animations ja Steven Spielbergi DreamWorksi koostöös toodetud “Kanade mäss” jõudis 2001. aasta alguses Tallinna kobarkino suurele ekraanile, meelitas vähimagi vaevata saalid rahvast täis ja tekitas vajaduse uue annuse järele. Paraku tuleb nukufilmi puhul arvestada äärmiselt aja- ja töömahuka protsessiga – režissöör Nick Parki ja tema animaatorite käe all valmib keskmiselt viis sekundit ehk 120 kaadrit päevas – ning seetõttu lasi järgmine täismõõtu teos end kaua oodata.

Lihtsuse võlu

Teenekas eesti nukufilmitegija Hardi Volmer tunnistab, et oli siiralt vapustatud juba 1989. valminud lühifilmist “Creature Comforts”, milles Park pani elavate inimeste jutustatud lood loomade suhu. Kogu inglase hilisem looming on Volmeri vaimustust üksnes süvendanud. “Nick Park näitab, kuhu võib jõuda, kui sihipäraselt tõsist tööd teha,” nendib Volmer.

“Parki loomingut iseloomustab eelkõige geniaalne stilistika. Kõik tema armsad ja naljakad tegelased on väga plastiliselt ning karikeerituse aste läheneb ideaalile.” Eriliselt rõhutab Volmer Parki lugude lihtsust ja raudset loogikat, mis laseb filmi nautida olenemata vanusest ja elukogemusest. “Parki nukufilmid on kindlalt parimad, mida siinkandis näidatud,” kinnitab Volmer ning lubab oma suure lemmiku ees mütsi maha võtta.

Leiutaja sünd

Nukufilmiloojate absoluutsesse tippu jõudis Park juba oma esimeste teostega. Wallace’i ja Gromiti ellu kutsunud 23-minutine film “Suur väljasõit” jäi 1991. aastal parima lühianimatsiooni Oscarist ilma vaid seetõttu, et valituks osutus sama mehe lavastatud viieminutiline “Creature Comforts” – lugu loomaaia asukaist, kes kaebavad inimkeeli oma nigelate elutingimuste üle.

Nii Wallace kui ka Gromit kujunesid Parki vaimusilmas välja ülikoolipäevil, karikatuure ja koomikseid joonistades. Leiduris ja tema tapetseeritud kuuraketis on ilmne vihje Parki lihasele isale, kes Nicki lapsepõlves andunult masinate kallal nokitses ja perekonda enda ehitatud autosuvilaga väljasõitudele viis. Wallace’i kaaslasena kargas noorele kunstnikule esmalt pähe kass, kuid peagi selgus, et filmi tehes jääb materjal karakterile alla. Et kassi saledust ja graatsilist kulgemist olnuks savis võimatu edasi anda, otsustas looja vahetada tegelase kohmakama ja robustsema koera vastu.

Aga esialgne koergi oli sootuks teistsugune olend kui see, keda meie praegu Gromitina tunneme: Park kujutas endale ette elavat ja püsimatut rakatsit, kel keelgi hammaste taga ei püsi. Ilmutus tabas lavastajat juba esimest stseeni üles võttes, kui ta avastas, et põgusa kulmuliigutuse abiga on võimalik edastada kõiki eluks vajalikke emotsioone. Seega kadus vajadus Gromitile suudki modelleerida ja tulemuseks on Parki sõnul “ideaalne koer, kes isegi ei haugu”.

Juba alates esimesest Wallace’i ja Gromiti filmist on vaataja teadvuses kinnistunud veendumus leiduri juustu- ja küpsisearmastusest. Wallace’i kire algpõhjus on siiski õige proosaline: lavastaja vajas lihtsalt hädasti põhjust oma tegelaste Kuu peale lennutamiseks. Koduste juustuvarude ootamatu ammendumine passis kenasti raketi ehitamise ettekäändeks ning Kuu pinnasematerjali mekkides võrdleb Wallace seda Wensleydale’i juustuga.

Sama marki mainib ta korra kuus aastat hiljem valminud filmis “Napp pääsemine”. Et tolleks ajaks olid Wallace ja Gromit kujunenud juba laiade masside seas armastatud tegelasteks, kelle iga uut filmi oodati nagu tänapäeval Harry Potteri raamatuid, sai ühestainsast filmitsitaadist pankroti äärel seisva juustuvabriku päästja. Nüüd käivad juustuneelud ka Parki ande austajail, kel pole Wensleydale’i tegelikust maitsest aimugi.

Sihtgrupp: sülelapsest raugani

Nick Park on väitnud, et oma filme luues pole ta kunagi arvestanud võimaliku vaatajaskonnaga. Ülikooli ajal esimesi katsetusi tehes arvestas ta üksnes iseenda ja kaastudengite arvamust ja hiljem on ta alati usaldanud oma instinkte. Kuigi Parki filmide tegelased ja põhiideed on taibatavad ja nauditavad ka väikelastele, on täiskasvanud publikul tänu elukogemusele oluliselt lihtsam n-ö pildi taha piiluda ja vargsetest vihjetest lisaelamusi ammutada.

Kõige nooremad filmiarmastajad võiksid siiski arvestada ohuga, et puhtale ja puutumatule hingele võib paroodia jääda tabamatuks ning reaalsuse illusioon mõjuda liiga ehedalt. Hea näide selle kohta on “Libaküüliku needuse” pealkirjast põhjustatud lahkarvamus Aardmani ja DreamWorksi vahel. Spielbergi stuudio tõrkus esialgu kangesti sõna “needus” vastu, sest Ühendriikides on mõistel curse liiga pahaendeline kõla. Park jäi oma nõudmisele kindlaks, rõhutades, et kuna libaküüliku lugu põhineb õudus?anri reeglitel, peab ka pealkiri olema piisavalt kurjakuulutav.

Savi või plastiliin?

Aardmani stuudio animatoodangu puhul tekitab sageli segadust küsimus, mis materjalist nende nukud on õigupoolest tehtud. Ühelt poolt on laialt kasutusele võetud ingliskeelne termin claymation (savianimatsioon), teisest küljest tehakse sageli juttu plastiliinist (plasticine).

Aardmani animaatoritega Norras tutvust teinud teenekas eesti nukufilmitegija Hardi Volmer selgitab, et Bristoli stuudios kasutatakse inimeste, koerte, kanade ja muude tegelaste loomiseks täiesti ainulaadset materjali. Et savi kõvastub liiga kergesti ning kergesti vormitav plastiliin on liiga pehme ja kipub tugevate valgustite all üles sulama, on stuudios välja töötatud aine, mis ühendab mõlema materjali parimad omadused. Selle retsepti hoitakse mõistagi kiivalt enda teada. Eesti nukufilmides on plastiliinitehnikat hakatud tõsiselt katsetama alles viimasel ajal, õnnestunud näitena materjali oskusliku rakendamise kohta maksab esile tõsta Pärtel Talli tunamullu valminud lühifilmi “Porgand”.

Käsitsi loodud 3D

Park on korduvalt kuulutanud, et imetleb siiralt nii mõndagi arvutianimatsiooni abil tehtud taiest, tuues üheks näiteks Brad Birdi filmi “Imelised” (“The Incredibles”, 2004), mis mullu jooksis ka Eesti kinodes. “Kui inimesed säilitavad võimu arvuti üle, siis läheb asi kenasti. Paraku juhtub aeg-ajalt, et filmilooja satub tehnikaimedest vasikavaimustusse ja pühendub kogu hingega tarbetute pisiasjade viimistlemisele,” nendib Park.

Õigupoolest on Park isegi aeg-ajalt nüüdistehnoloogia abi kasutanud: “Libaküüliku needuses” lasi ta digitaliseerida terve karja jäneseid, sest Wallace’i leiutatud kahjuri-imuri klaasist reservuaaris oleks saviküülikute kaaderhaaval liigutamine olnud liiga tülikas. Nii on igatahes ülekohtune süüdistada Parki sõgedas tagurlikkuses – ta on looja, kes tunneb ja armastab oma väljendusvahendeid ning otsib vajadusel abi teistelt meediumidelt.

Samamoodi suhtub digitaalsesse 3D-tehnoloogiasse näiteks prantslasest joonisfilmivirtuoos Sylvain Chomet, kes oma võrratut teost “Belleville’i kolmikud” (Les triplettes de Belleville, 2003) luues jättis arvutite hooleks laevade, autode ning jalgrataste liigutamise ning säästis käsitsi töötavaid animaatoreid suuremat loovust nõudvate ülesannete jaoks.

Häälekad ja hääletud olendid

Kuigi Park on õnnistanud oma lemmiklooma Gromitit kaine mõistuse, hoolivuse ja ennastsalgava vaprusega, jättis ta koerakese õelal kombel ilma kõne- ja isegi haukevõimest. Sellegipoolest pole ükski Parki lavastatud teos tummfilm. Lennuka vaimuga leidur Wallace ei jäta ühtki oma (kui tahes jaburat) mõtteuitu väljendamata ja kuigi Gromit vastab talle üksnes noogutuste, peavangutuste või kulmukergitustega, sünnib nende omavahelistes suhetes igati selge ja arusaadav dialoog.

Kolmes esimeses, pooletunnises Wallace’i ja Gromiti loos on põhirõhk küll tegevusel, kuid see pole Nick Parki puhul reegel. 1989. aastal valminud viieminutiline film “Creature Comforts”, milles loomaaiaasukad pajatavad oma eluolust, ja 15 aastat hiljem vändatud samanimeline telesari tuginevad täielikult tekstile. Äksiga võrdne roll on sõnalisel suhtlusel filmides “Kanade mäss” ja “Libaküüliku needus”, mis koos Steven Spielbergi stuudioga DreamWorks toodetuna toetuvad samadele klassikalistele zŠanrifilmidele, mida nad ühtlasi parodeerivad.

Gromit pole Parki karakterite galeriis siiski ainus kõnevõimetu tegelane. Filmis “Suur väljasõit” figureerib tumm gaasipliidisarnane robotolend, kes tegutseb Kuu peal korravalvuri ja keskkonnakaitsjana. “Valedes pükstes” sekundeerib aga Gromitile antikangelasena nimetu pingviin, paadunud pahategija ja pangaröövel.

Täiesti tundetu ja ilmetu pingviini mängutoomine on riskantne samm. Aga ehkki lind ei paota terve filmi jooksul nokka ega kergita (erinevalt Gromitist) kulmugi, ei teki koeras ega vaatajas kahtlust, et tegu on tõsiseltvõetava ja äärmiselt ohtliku fruktiga. Muide, pingviini animaator ehk elustaja oli Steve Box, sama mees, kellega kahasse Park lavastas oma viimase taiese “Libaküüliku needus”.

Nick Park

•• Sündinud 6. detsembril 1958 Inglismaal Lancashire’i krahvkonnas Prestonis.

•• Õppinud meediakunsti Sheffieldi polütehnikumis (hilisem Sheffield Hallam University) ning riiklikus filmi- ja televisioonikoolis (National Film and Television School).

•• 1985. aastal rajas koos aatekaaslastega Bristolis animafilmistuudio Aardman Animations.

Filmograafia

•• “Archie’s Concrete Nightmare” (1975)

•• “The Amazing Adventures of Morph” (1980, stsenarist)

•• “Sledgehammer” (1987, muusikavideo)

•• “War Story” (1989, animaator)

•• “Suur väljasõit” (“A Grand Day Out with Wallace and Gromit”, 1989)

•• “Valed püksid” (“Wallace & Gromit in The Wrong Trousers”, 1993)

•• “Napp pääsemine” (“Wallace & Gromit in A Close Shave”, 1995)

•• “Kanade mäss” (“Chicken Run”, 2000)

•• “Cracking Contraptions” (2002, stsenarist)

•• “Creature Comforts” (2003)

•• “Wallace ja Gromit: libaküüliku needus” (“Wallace and Gromit in The Curse of the Were-Rabbit”, 2005)

Valik auhindu

•• Oscar parima lühianimatsiooni eest: 1991 (“Creature Comforts”), 1994 (“Valed püksid”) ja 1996 (“Napp pääsemine”)

•• Publikupreemia Annecy animafilmide festivalil: 1997 (“Napp pääsemine”)

•• BAFTA (Briti filmi- ja televisiooniakadeemia) preemia parima animafilmi eest: 1990 (“Suur väljasõit”), 1994 (“Valed püksid”) ja 1996 (“Napp pääsemine”)

•• Peapreemia ja publikupreemia Ottawa animafilmide festivalil: 1993 (“Valed püksid”)

•• Peapreemia Tampere lühifilmide festivalil: 1994 (“Valed püksid”)

Teised Nick Parkist

Uus Oscar tulekul

Lauri Kaare, MPDE levijuht

“Wallace ja Gromit” läheb meie kinopublikule suurepäraselt. Eriline rõõm on näha, et filmi ei käi vaatamas üksnes lapsed, vaid ka ohtralt täiskasvanud filmisõpru. Aardmani stuudio toodangu puhul on see muidugi enesestmõistetav.

Mina vaimustusin Parki stiilist niipea, kui tema esimest filmi (“Suur väljasõit”) nägin. Muide, ma pole iial näinud eesti publikut ühele filmile nii vaimustunult reageerimas kui “Kanade mässu” esilinastusel PÖFF-i raames. Rahvas Sakala keskuse pilgeni täis suures saalis lausa aplodeeris filmi ajal ja kõigi nägudel säras tohutu rõõm.

Ütlesin sel suvel Amsterdamis Cinemaexpo messil Parkile, et loodan teda ja tema järjekordset veidrat kikilipsu järgmisel aastal näha Oscarite jagamise tseremoonial. Nick Park ON geenius ning midagi peaks olema väga valesti, kui “Libaküüliku needus” ei võida aasta parima animafilmi preemiat.

Maailm jaguneb tema järgi kaheks

Mait Laas, nukufilmilavastaja

Nick Park on alates 1990. aastatest kogu ümarnukufilmi esteetikat märgatavalt muutnud ja kujundanud välja teatava oma brändi. Tal on üpris palju andunud järgijaid ning nii mõndagi uut filmi vaadates on raske öelda, kas see on Parki enda või mõne tema jüngri looming. Selle põhjal võib tänapäeva nukufilmilavastajad isegi robustselt kaheks jagada: Parki järgijad ja kõik ülejäänud.

Parki loomingu tehniline pool on põhiosas üsna traditsiooniline. Tema uuendused puudutavad rohkem nukufilmi stiili ja jutustamislaadi. Lisaks on enamikus Parki filmidest tunda teatavat enesepeegeldust, ta paneb igasse karakterisse osakese iseendast (kuigi eks seda tee iga autor).

Veidi ärevaks teeb vaid see, et Parki viimastest töödest kipub kaduma otsinguline värskus ja tema huumor pole enam nii delikaatne kui esimestes filmides. Tehniliselt on kõik endiselt suurepärane, kuid l-täht sõna “looja” ees üha kahaneb. Ehk mängib siin kaasa ka koostöö suure Dreamworksi stuudioga, mis surub paratamatult teatud tempo peale. Sama survet said omal moel 1960. aastail tunda Heino Pars ja Elbert Tuganov – kui loojalt nõutakse igal aastal kindlat filmimetraazŠi, mõjub see sageli pärssivalt.

Igal juhul võtan Parki ees mütsi maha ja hindan kõrgelt tema otsust traditsioonilist žanri elus hoida ning mitte 3D-vaimustusega kaasa minna – kuigi kui pidada silmas visuaalset tehnilist perfektsust, pole vaataja jaoks enam olulist vahet.

Mõistagi on professionaalselt meelelahutuslikul jutustamislaadil ning puhtatüübilistel karakteritel oma mõju, mis ei jäta üldjuhul vaatajaid külmaks ning haarab nad peadpööritavatesse seiklustesse.

Konkureerisime samadele auhindadele

Riho Unt, nukufilmilavastaja

Nick Parkiga ma isiklikult kohtunud ei ole, aga festivalidel on meie filmid küll üksteisega auhindadele konkureerinud. Eks ingliskeelsel filmil ole eestikeelse ees ikka väike konkurentsieelis – kas või seetõttu, et kuuldavast dialoogist aru saades pole vaja subtiitreid lugeda ja lihtsam on pildile keskenduda.

Mäletan üht festivali Portugalis, Porto lähedal asuvas Villa de Conde linnakeses, kus Parki film “Valed püksid” konkureeris koos minu esimese “Kapsapea” filmiga publikuauhinnale. Jälgisin iga jumala päev põnevusega edetabelit, kus me püsisime pidevalt ühel pulgal. Kui Parki film lõpuks vähem kui ühe protsendiga võitis, olin muidugi hirmus pettunud.

“Libaküüliku needust” pole ma veel näinud, kuid Parki esimene täispikk nukufilm “Kanade mäss” erilist vaimustust küll ei äratanud – liiga palju äraleierdatud stampe ja mängufilmidest laenatud klisŠeesid. Minu suured lemmikud on siiski esimesed kaks Wallace’i ja Gromiti lugu.

Selles, et ühtede ja samade tegelastega järjest mitu lugu vändatakse, pole nukufilmi puhul midagi imelikku. Varem väljatöötatud ja läbiproovitud nukud – olgu Wallace ja Gromit või “Kapsapea” tüübid – saavad loojale lihtsalt nii armsaks, et kahju on neid hüljata ja uute karakteritega otsast alustada. Praegugi on mul tahtmine oma viimases filmis “Vennad Karusüdamed” ette võetud teemaga jätkata ja lõpuks kunstiajalooga tänapäeva välja jõuda.