"Nico, 1988" ehk Vana daam tahab rokkida

 (3)
Film näitabNico elu viimast kolme aastat, kus elu tavotistest vasktorudest läbi roomanud ja endisaegse sära kummitulikku varju kaasa lohistav keskealine naine üritab ennast otsast üles ehitada.
Film näitab Nico elu viimast kolme aastat, kus elu tavotistest vasktorudest läbi roomanud ja endisaegse sära kummitulikku varju kaasa lohistav keskealine naine üritab ennast otsast üles ehitada.foto: kaader filmist

Merle Jäägerit meenutav näitlejatar Trine Dyrholm suudab vananevasse rockidiivasse ladestunud kihistusi edasi anda ilma ülearuse seletamiseta, ütleb filmimees Andres Maimik.

Ükspäev, mitte just kõige paremas tujus, avastasin ma kimbukese Velvet Undegroundi valküüri Nico hiliseid lugusid. Tuleb tunnistada, et olin lummatud. Kuidas Nico kaeblik, samas kõrk hääletämber lõimub harmooniumi tumeda ohkamisega sümboolse nimega palas “Janitor Of Lunacy” ja enesevihkajalik itk “My Heart Is Empty” tõmbab närvilõpmed judisema. Samasugune maniakaalne intensiivsus kiirgus ka Susanna Nicchiarelli filmist “Nico 1988”. Nico elukäik on sarnane Rolling Stonesi maskotikese Marianne Faithfulli omaga. Megastaaride kureeritud ülikaunid ikoonid, kes heleda sähvatusega üle taeva lendavad, et siis kukkuda sügavale pimedusse, millest siis aastaid hiljem veriste küünte ja katkutud hammastega välja roomata, jättes teeserva persetäie katkisi afääre kuulsustega, unarulle unustatud lapsi, psühhoose ja neuroose, tsisterni alkossi ja vagunitäie narkossi.

Dyrholmi jõudemonstratsioon

Meie Merle Jäägerit meenutav näitlejatar Trine Dyrholm suudab vananevasse rockidiivasse ladestunud kihistusi edasi anda ilma ülearuse seletamiseta, pelgalt pilgu, hääletämbri ja kehakeelega. Dyrholmi jõudemonstratsiooni toetab voolav, suurele plaanile keskendunud pildikeel, et maksimeerida tegelaskuju intensiivsus.

Samal teemal:

Filmi fookuses pole selle saksa kaunitari tõusu- ja languseaastad Velvet Undergroundis, mis oleks kommertslikus turvaline valik, aga viinuks kokkuvõttes tavapärase eluloofilmini. Selle asemel elame kaasa Nico elu viimasele kolmele aastale, kus elu tavotistest vasktorudest läbi roomanud ja endisaegse sära kummitulikku varju kaasa lohistav keskealine naine üritab ennast miskitpidi otsast üles ehitada. Legendaarne rokimutt küll, aga pidevalt tuleb tal tegeleda kommunaalprobleemide, raha- ja tervisehädadega. Nico tuuritab oma nukra kaaskonnaga Britannias, Itaalias ja Saksamaal, põigates sisse isegi kommunistlikusse Tshehhoslovakkiasse. Enne iga kontserdi algust läheb jalaveeni laksakas heroiini, mille järel tuiab ta, sigaret hambus, laval ringi, türanniseerib bändikaaslasi ning kotib moestläinud vuntsikestega manageri, kes temast on salamahti sisse võetud. Mutti ei huvita asjad, mis vanu diivasid pöördesse ajavad, ei positsiooni peegeldavad luksusregaalid, glamuursed kostüümid, kuulsus, noorus (“noored on kohutavalt igavad”), ilu (“jumal tänatud, et ma enam ilus ei ole”). Isegi oma nooruspõlve lavanimi “Nico” käib talle närvidele. Häving on tema nauding - lapsepõlve lemmikmälestus on tal pommide all kokkukukkuva Berliini kauge kõmin.

Nico on igatpidi kohutav inimene, kuni ta häälepaelad avab ja karje kuuldavale toob. Siis kuuleme ehtsat valu, kirjutab Andres Maimik. foto: kaader filmist

Nico ongi igatpidi kohutav inimene, kuni ta häälepaelad avab ja karje kuuldavale toob. Siis kuuleme ehtsat valu. Valu ja raevu, mis mähib vaataja sisse, nagu ämblik kärbse. Filmis on selle valu algallikaks naise igatsus poja järele. Nico poeg on suitsidiaalse loomuga Ari, kelle isa (väidetavalt Alain Delon, kuigi tema nime filmis ei mainita) vanemad on kohtu abil enesele kasvatada võtnud. See Nico ainus armastus on karge ja küüniline, nagu Nico sakslaslik loomus seda eeldakski, aga järelejätmatu.

Karge ja põhjamaine

Ka film on itaalia lavastaja kohta ootamatult karge ja põhjamaine. Siin ei seletata asju lahti ja üle, miks inimene käitub nii nagu ta käitub ja miks elu on selline, nagu ta on. Ka ei puhuta kuuma õhku sendimendipallikestesse, et luua lõpus otste katartiline kokkusõlmimine. Nico surm ja selle põhjus tuuakse sisse ainult vihjamisi. Kes teab, see teab… Mis aga ei tähenda, et film oleks kuiv. Suured plaanid Nico hüpnotiseerivast ilmest, versus ülejäänud maailm, vanamoodne 4:3 ekraaniformaat ning stiililiselt täpne ajastutunnetus - itaallased on küll omade kiiksudega, aga nad ikka oskavad teha stiilseid asju. Stiilseid riideid, stiilseid autosid, stiilseid filme.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare