Dyrholmi jõudemonstratsioon

Meie Merle Jäägerit meenutav näitlejatar Trine Dyrholm suudab vananevasse rockidiivasse ladestunud kihistusi edasi anda ilma ülearuse seletamiseta, pelgalt pilgu, hääletämbri ja kehakeelega. Dyrholmi jõudemonstratsiooni toetab voolav, suurele plaanile keskendunud pildikeel, et maksimeerida tegelaskuju intensiivsus.

Filmi fookuses pole selle saksa kaunitari tõusu- ja languseaastad Velvet Undergroundis, mis oleks kommertslikus turvaline valik, aga viinuks kokkuvõttes tavapärase eluloofilmini. Selle asemel elame kaasa Nico elu viimasele kolmele aastale, kus elu tavotistest vasktorudest läbi roomanud ja endisaegse sära kummitulikku varju kaasa lohistav keskealine naine üritab ennast miskitpidi otsast üles ehitada. Legendaarne rokimutt küll, aga pidevalt tuleb tal tegeleda kommunaalprobleemide, raha- ja tervisehädadega. Nico tuuritab oma nukra kaaskonnaga Britannias, Itaalias ja Saksamaal, põigates sisse isegi kommunistlikusse Tshehhoslovakkiasse. Enne iga kontserdi algust läheb jalaveeni laksakas heroiini, mille järel tuiab ta, sigaret hambus, laval ringi, türanniseerib bändikaaslasi ning kotib moestläinud vuntsikestega manageri, kes temast on salamahti sisse võetud. Mutti ei huvita asjad, mis vanu diivasid pöördesse ajavad, ei positsiooni peegeldavad luksusregaalid, glamuursed kostüümid, kuulsus, noorus (“noored on kohutavalt igavad”), ilu (“jumal tänatud, et ma enam ilus ei ole”). Isegi oma nooruspõlve lavanimi “Nico” käib talle närvidele. Häving on tema nauding - lapsepõlve lemmikmälestus on tal pommide all kokkukukkuva Berliini kauge kõmin.

Nico on igatpidi kohutav inimene, kuni ta häälepaelad avab ja karje kuuldavale toob. Siis kuuleme ehtsat valu, kirjutab Andres Maimik.

Nico ongi igatpidi kohutav inimene, kuni ta häälepaelad avab ja karje kuuldavale toob. Siis kuuleme ehtsat valu. Valu ja raevu, mis mähib vaataja sisse, nagu ämblik kärbse. Filmis on selle valu algallikaks naise igatsus poja järele. Nico poeg on suitsidiaalse loomuga Ari, kelle isa (väidetavalt Alain Delon, kuigi tema nime filmis ei mainita) vanemad on kohtu abil enesele kasvatada võtnud. See Nico ainus armastus on karge ja küüniline, nagu Nico sakslaslik loomus seda eeldakski, aga järelejätmatu.

Karge ja põhjamaine

Ka film on itaalia lavastaja kohta ootamatult karge ja põhjamaine. Siin ei seletata asju lahti ja üle, miks inimene käitub nii nagu ta käitub ja miks elu on selline, nagu ta on. Ka ei puhuta kuuma õhku sendimendipallikestesse, et luua lõpus otste katartiline kokkusõlmimine. Nico surm ja selle põhjus tuuakse sisse ainult vihjamisi. Kes teab, see teab… Mis aga ei tähenda, et film oleks kuiv. Suured plaanid Nico hüpnotiseerivast ilmest, versus ülejäänud maailm, vanamoodne 4:3 ekraaniformaat ning stiililiselt täpne ajastutunnetus - itaallased on küll omade kiiksudega, aga nad ikka oskavad teha stiilseid asju. Stiilseid riideid, stiilseid autosid, stiilseid filme.

FILM

"Nico, 1988"

Režissöör: Susanna Nicchiarelli

Osades: Trine Dyrholm, John Gordon Sinclair, Anamaria Marinca

Itaalia, Belgia 2017

Kinos Artis