Nigeerlasest joodiku mehistumine surnud veinitegija otsinguil

Aafrika kirjandusklassiku raskesti liigitatavast teosest leiab palju maagiat ja üsna napilt realismi.

Nigeeria kirjaniku Amos Tutuola esikteos, joruba rahvalikest juttudest mõjutatud „Palmiveinijoodik ja tema koolnud veinilaskja koolnute linnas” (1952) pidavat liigituma maagiliseks realismiks. Žanri keskmisega võrreldes on selles küll väga palju maagiat, kuid üsna napilt realismi.

Milliseks kirjandusvormiks saab seda 1946. aastal mõne päevaga kirja pandud lugu täpselt klassifitseerida, on hea küsimus. Eesti keeles 89 leheküljele mahtuv käänuline lugu meenutab pigem kuskil lõkke ääres pajatatud jutujoru. Mõni tegelane, kes ära sureb, osutub hiljem igasuguse selgituseta elusolevaks. Aga noh, ajalehejärjejutte kirjutanud Alexandre Dumas vanemal kippusid ju lõpuks samuti krahvid-hertsogid omavahel sassi minema.