Nihilist? Ei, pigem konservatiiv
Ta kirjutab suurlinna inimeste armetust üksindusest, maailmast, kus on purunenud viimasedki inimesi ühendavad ja stabiilsust pakkuvad sidemed. Tema meestegelased mängivad töö ajal tuimalt Solitaire’i ja lähevad õhtul pornokinno, naistegelased sooritavad aga “teatud ikka” jõudnuna enesetapu, sest on kaotamas ainsat kapitali, mis Houellebecqi kirjeldatud maailmas maksab – välimuse ja nooruse. “Elementaarosakesed” räägib kahest poolvennast, kelle nende enesekeskne ema samahästi kui hülgab – sest tegeleb hipiliikumise vaimus meelsamini eneseotsingutega.
Euroopas tähistatakse tänavu kärarikkalt 40 aasta möödumist 1968. aasta “hipirevolutsioonist”. Kuid just seesama võitlus kapitalismi ja traditsioonide vastu purustas paradoksaalsel kombel Houellebecqi järgi viimasegi varem kapitalismi eest kaitstud saarekese – perekonna. Houellebecq kirjutab maailmast, kus mehed ja naised on allutatud lakkamatutele otsingutele, suutmata end kellegagi siduda. Ja tema raamatud näivad tabavat ajastu vaimu – millega muidu seletada üüratut populaarsust ja korgeid honorare.
Kirge, millega Houellebecq hipiliikumise tagajärgedest räägib – ja selle esindajaid karikeerib –, võib pidada osalt ka tema isiklikuks kättemaksuks, sest jätsid ju kirjaniku enda hipidest elunautijatest vanemad poja vanaema kasvatada. Seksrevolutsioon ja rasestumisvastaste vahendite kasutuselevotmine hävitas Houellebecqi järgi ka armastuse, sest armastada saab vaid igavikku – ning kui seksil pole laste saamise kaudu enam ühendust igavikuga, kaob ka armastus. Jah, siinkohal ei näi Houellebecq olevat kaugel äärmuslikust katoliiklusest.
Houellebecq ei näi uskuvat inimeste vabasse valikusse – ta on ühtaegu nii sotsiaalne kui ka bioloogiline determinist. Kui maailmas purunevad konventsioonid ja traditsioonid, muutub inimene oma keha orjaks. Pole just liialdus öelda, et prillideks, millega Houellebecq maailma vaatab, on üks teatav kehaosa – see otsustab eeskätt just meheliku eksistentsi õnne ja õnnetuse üle. Näiteks Houellebecqi viimases romaanis “Saare võimalikkusest” on mehe elu nii traagiline, et naine tuleb välja vahetada noorema vastu. Meeleheitliku masohhismiga teevad inimesed Houellebecqi romaanides täpselt seda, mida nad teha ei taha – ja see tabab illusioonideta ajastu vaimu.
Houellebecq kirjeldab nüüdisaegset ühiskonda kohati lausa sotsioloogilse täpsusega. On ju Euroopa suurlinnades järjest suurem osa inimesi üksikud – näiteks Berliinis on statistika järgi iga teine majapidamine “üksikleibkond”. Ööklubid avavad uksed südaööl ja sulgevad need alles järgmise päeva õhtul, teenides Houellebecqi kirjeldatud “suhteturu” ja lõputute otsingute arvelt. Samadest arengutest – kasvavast individualismist ja “suurte narratiivide” nagu poliitiliste ideoloogiate, perekonna ja religiooni hävimisest on kirjutanud ka näiteks Saksa sotsioloog Ulrich Beck – ning Houellebecq on kohati justkui ilukirjanduslikku vormi valatud ühiskonnateadus.
Tõsi, iseenesest ei ütle Houellebecq oma romaanides midagi uut. See, et individualiseerumine on Lääne-Euroopa ühiskondades viinud traditsioonilise perekonna hävimiseni, on ammu ilmselge. Õige on seegi, et paljud inimesed tunnevad nõutust, milliseid väärtusi oma lastele edasi anda – kui “paindlikkus tööturul” ehk välja arvata.
Vähe on kaasaegseid kirjanikke, kelle väljaütlemised oleks tekitanud nii suurt kära kui Houellebecqi omad. Näiteks “Elementaarosakestes” ründab Houellebecq 1968. aasta müüti ning seksuaalset ja sotsiaalset emantsipeerumist, “Platvormis” ründab ta aga moslemeid ja õigustab seksturismi. Sellal kui mõned kirjanikud toituvad õnnetusest, mõned lootusest, näib Houellebecq vaatamata – voi ehk pigem tänu – oma alahoidlikkusele toetuvatest solvangutest, rünnates ühiskonnas valitsevat konsensust.
Ehkki Houellebecqi on nimetatud küünikuks ja nihilistiks, näib tegu olevat pigem konservatiiviga, kes pole kuigi kaugel katoliiklusest. Ka “Elementaarosakeste” üks poolvendadest, Bruno, jõuab lõpuks järelduseni, et “väikekodanlaste ja ametnike maailm” on tolerantsem ja hoolivam kui ühiskonna äärealadel elavate noorte protestijate oma, keda varem hipideks nimetati.
