Nils Petter Molvær black metal’it ei karda
Ta on mänginud Norra ühes rahvusvaheliselt tuntumas bändis Masqualero ning teda iseloomustab soov teha alati midagi uutmoodi, nii heliloomingus kui ka trompetimängu tehnikas. Tänavu astub ta üles Leigo Järvemuusikal.
Ausalt öeldes on su muusikat kuulatas võimatu ennustada, mida Leigol kuulda saab.
Esinen trioga. Mina mängin lisaks trompetile veidi kitarri ja trummar teeb ka natuke muid asju. Bänd on rohkem nii-öelda analoog kui mu varasemad tegemised. Ütleme nii, et see on nagu rokkmuusika, aga see pole tavapärane rokkmuusika.
Me just tegime selle koosseisuga plaadi, mis ilmub septembris. Selles mõttes on kontsert ka veidi eksklusiivne. Päris plaadimaterjali me täismahus maha ei mängi, kuid üksjagu kindlasti. Septembris teeme proovi ja siis oktoobris algab plaadiesitlusturnee.
Kes olid su lapsepõlvelemmikud ja kes muutsid igaveseks su arusaama muusikast?
Kui ma olin väga väike, siis ilmselt Billie Holiday ja Louis Armstrong. Aga ma olin siis ka neljane. Kuid kes muutsid? Näiteks Brian Eno ja David Bryne’i „My Life In The Bush Of Ghosts” (1981). See avas mu silmad ja kõrvad väga paljudele huvitavatele asjadele.
Trompetit hakkasid mängima, sest…? Ja kus on trompetimängija jaoks piirid?
Ilmselt Louis Armstrongi eeskujul, kui nüüd hästi järele mõelda. Aga kus on trompetimängija võimaluste piirid, ma ei tea. Ma ise tahan alati minna järjest sügavamale.
Kuidas on varajased koostöövormid vorminud sind kui bändiliidrit?
Need on muutnud mind teiste panuste suhtes avatuks. Ma oskan valida muusikuid oma bändi, sest ka esitajate valik on osa muusika loomisest. Mulle meeldivad suhtlus ja improvisatsioon muusikas ning alati on huvitav, kuhu erineva taustaga inimesed koos välja jõuavad.
Olid plaadifirma ECMi-i artist. Mida ECM ja Eicher sinus nägid?
Ma ei tea, küsi tema käest. Mu esimene sooloplaat „Khmer” (1997) ilmus ECM-i all. See oli omal käel salvestatud album ja teised plaadifirmad tahtsid ka seda välja anda, pakkudes selle eest rohkemgi. Aga ma andsin selle ikkagi Eicherile. Ma pean ECM-ist nii palju lugu, et oli loomulik plaat väljaandmiseks neile anda.
Oluline osa su loomingust kõlab filmides. Kuidas lähened filmimuusikale?
Sõltub asjaoludest. See on väljakutse, sest kui sa sellega üle pingutad, tapad stseenid emotsionaalsel tasandil ära. Filmimuusika peaks olema õrn ja kontrastne.
Sina ja popmuusika à la Lady Gaga?
Lady Gaga on jõhker kommertsfenomen. Ma kuulen popis kogu aeg liigset kompresseerimist (levinud helitöötlusvõte – M. N.). Istub Robyn, ta on Röyksoppiga koos töötanud. Meeldib veel Fever Ray ning mingi osa islandi muusikast. Mõned Radioheadi asjad klapivad. Ning dubstep – Burial näiteks.
Kuidas kõlaks sinu ja mõne Norra black-metal-ansambli koostöö?
He-hee! Ilmselt natuke nagu see, mida me Leigol teeme. Norra muusika ühisjoon on see, et me oleme avatud suhtumisega väike skeene. Meil on siin igasugust metal’it ja džässi ning igasugused sellised koostööd värskendavad. Pealegi on black metal’i muusikud suurepärased pillimehed ning pole ilmtingimata satanistid, he-hee! Selline avatud suhtumine on üsna erinev Taani ja Rootsi hoiakutest.
Leigo Järvemuusika
5.–6. augustil Leigol
Kavas lisaks Nils Petter Molværile: Eesti Hääled, vennad Urbid orkestriga ning Neeme Järvi meistriklass
