Nimesid ei unustata ka Venemaal
Eesti raamatulugejad on juba mitu aastat võinud tutvuda mustakaaneliste koguteostega, milles on üles loetud 1941., 1949. ja 1951. aastal siit küüditatud ja ka vahepealsetel aastatel eri ettekäänetel Siberisse saadetud inimesed. Kuid meie ajaloolaste huvi pole mingil juhul erandlik.
Ka rahvusraamatukogu riiulitel leidub viis köidet Leningradi martüroloogiat nimekirjadega 1937. ja 1938. aastal hukatud isikutest. Põhjalikumalt oma suguvõsa tundvad inimesed leiavad neist peaaegu kindlasti ka mõne sugulase. Pihkvas on välja antud 15 köidet 45 000 nimega. Karjala mälestusnimekirjas on 13 000 inimest. Novgorodis on sealsetest represseeritutest välja antud üheksa köidet. Arhangelskis kolm, kusjuures esimene köide algab nimega Aas ja lõppeb nimega Kütter.
Venemaal tegeleb stalinismiohvrite tuvastamisega peamiselt ühendus Memoriaal. Kuigi keskvõim ametlikult nende tegevusele takistusi ei tee, ei ole Kremlist ka palju abi ja stalinismiajaloo uurijad tunnistavad, et nende juurdepääs arhiivitoimikutele on muutunud Venemaal isegi keerukamaks kui 1990. aastate alguses.
Eesti uurijate kontaktid idapoolsete kolleegidega on üsna pealiskaudsed, küll aga vahetavad nad meelsasti oma koguteoste köiteid, märkis Eesti represseeritute registri büroo juht Leo Õispuu. Eesti uurijatel on Venemaa arhiividesse raske pääseda ja sealt toodud infokillud on olnud üsna väike saak.
Venemaa uurijad pääsevad arhiivides aga üsna hästi materjalile ligi, täpsustas Tartu ülikooli dotsent Tõnu Tannberg, sest osa Gulagi arhiive on lahti, ja ka arhiivid ise on dokumentide publitseerimisest huvitatud. Ametkondlikes komisjonides on ometi sees FSB esindajad, kelle võimuses on jätta toimikuid endiselt salastatuks.
Samas ei ole võimalik infolaviini enam ka peatada. Stalinismiohvrite nimekirju koostatakse juba peaaegu igas Venemaa piirkonnas ja raamaturiiulitele jõudes annavad need lähimineviku massiroimadest palju detailsema pildi. Seda mitte ainult jäämäe tipu – trotskistide ja buhharinlaste – kohtuprotsesside kirjeldustena, vaid jõudes välja tavaliste põllumeeste, haritlaste, käsitöölisteni.
Eestlasigi ei tabanud stalinismi käsi esimest korda mitte 1940. aastal, vaid tuhandeid tapeti nn troikade meelevallas juba kolm aastat varem. Ettekujutus, et kõik neist olid “trotskistidest” eesti kommunistid, on ülimalt petlik. Hukkamisele läksid ühtmoodi nii eestlastest kommunistid kui ka tavalised talupojad, kingsepad, kolhoosnikudki.
Venemaa vähemusrahvaste saatust näitab ka see, et kui 1926. aastal elas eestlasi meie idapiiri taga 155 000, siis 2002. aasta rahvaloenduse järgi oli neid järel kõigest 28 000 pluss 197 setut. Optantidena pääses Eesti Vabariiki 1920.–1923. aastani 37 578 eestlast, ülejäänud pidid üle elama stalinismiaja ja põgenesid Eestisse juba pärast sõda.
Mõned Venemaa eestlased said küll tuntuks kompartei võimu alustaladena, “jeestlastena”, kuid paljud tulid ka Eestisse, olles kaotanud mehed, pojad, isad, kes saadeti külade kaupa mahalaskmisele ja kellest ei kuuldud enam midagi.
Internetiandmebaas “Tagasitulevad nimed” (http://visz. nlr.ru) võimaldab teha Venemaa andmebaasi kantud 1930. aastatel represseeritute (praegu kokku 135 522 nime) seast otsinguid ka märksõnadega. Sõna “eestlane” annab kohe 2172 nime. Kuid tegelikult esineb seal eesti nimesid kaks-kolm korda rohkemgi.
Liiga palju ohvreid
Kommunismi pärand ei tekita teravaid vaidlusi üksnes Eestis, vaid ka Venemaal. Eestist kostev hukkamõist endistele küüditajatele, NKVD ja KGB töötajatele leiab Venemaal palju toetajaid. Stalinismiohvreid oli Venemaal nimelt liiga palju, et nende mälestus saaks päris jäljetult kaduda.
Akadeemiline diskussioon on Venemaal keskendunud peamiselt arvudele. KGB väljastatud andmed räägivad ligi neljast miljonist aastail 1930–1953 represseeritust ja ligi miljonist hukatust. Kuid lähem uurimine kasvatab nimekirja palju pikemaks: kohtuvõimu allutamine parteipoliitilistele juhenditele tagas selle, et süütut inimest ei eristatud enam tavakurjategijast, hukkamisele läksid inimesed juba puhtalt rahvustunnuste järgi. Tõenäolisem arv läheneb 25 miljonile.
Huvitava andmerea edastab inimõiguslaste leheküljel www.hro.org ajaloolane Nikolai Morozov. Kui 1920. aastal oli Venemaal 158 miljonit elanikku, siis kuus aastat hiljem kõigest 147 miljonit. Kodusõda oli lõppenud, kuid loogilise 18-miljonilise juurdekasvu asemel oli inimesi jäänud 11 miljonit vähemaks.
Nn punase terrori raames olid bolsˇevikud aastail 1917–1923 tapnud 1,5 miljonit inimest: 160 000 intelligentsi esindajat, 50 000 riigiametnikku, 40 000 vaimulikku ja 1,3 miljonit talupoega. Näljahäda 1921–1922 nõudis kuus miljonit ohvrit. “Rahuaastail” 1923–1930 hukkus kaks miljonit inimest. Partokraatia tekitatud suurem näljahäda 1930–1933 nõudis vähemalt seitse, Stalini enda sõnul isegi kümme miljonit elu. “Kulakluse likvideerimisega” 1930–1933 tapeti vähemalt 750 000 inimest, 1933–1937 veel 1,6 miljonit. Eesti nägi ennekõike küüditamisi Ingerimaal, kuid sama elasid üle ka Volga-äärsed sugulasrahvad.
Ja alles nüüd jõuame nn Suure Terrorini, kui Stalin käskis järjest ette võtta rahvusvähemused, lugeda need Nõukogudevastaseks elemendiks ja lasta maha. 1937–1938 tapeti vähemalt 635 000 töölist, talupoega, haritlast, 340 000 kommunisti, 30 000 sõjaväelast.
1954. aastal koostati peaprokurör Rudenko allkirjaga dokument, mis väitis, et 1921. aastast alates on kontrrevolutsioonilise tegevuse pärast süüdi mõistetud 3,8 miljonit inimest, neist mahalaskmisega 642 000. Väljasaadetuid olevat olnud 765 000. Kuid Nikita Hruštšov, olles nende dokumenti näinud, hindas Stalini surmahetkel vangis istunute arvu ikkagi kümnele miljonile.
Eestis opereerivad ajaloolased vaid arvudega, mis on kaetud tuvastatud isikutega, kuid see pole represseeritute arvu mingil juhul vähendanud, pigem vastupidi. Leo Õispuu juhitava töörühma andmebaaside põhjal on avalikustatud juba 87 000 Eestis elanud kommunismiohvri nimed.
Lenin alustas
Kuid kui keegi tahab kõike vaid Stalini süüks ajada, siis koonduslaagrid rajas 1918. aastal Venemaal siiski Lenin ja ka säilinud käsikirjaline soovitus Penzas sada “kulakut” kohtuta võllasse tõmmata pärineb just Leninilt. 1922. aastal nähti Venemaal veel ette Nõukogude-vastase elemendi riigist välja saatmist, kuid see jäi erandlikuks meetmeks. Kodus haudu kaevata oli lihtsam. Ja poliitvangid, kes ehitasid BAM-i ja Valge mere kanali, ju kaevata oskasid.
Orjatöölistega ehitati paljud Nõukogude riigi suurehitised. Gulagi vanglatevõrgustik sai uhkeldada ka sõjakangelastega: ligi miljon vangi sai sõja ajal võimaluse vahetada vangistuse kahuriliha staatuse vastu. Aleksandr Matrossov oli Gulagi “väärika kollektiivi” sõjakangelaste nimekirjas – ei tea, kas ta seda tiitlit üldse elusana vastu oleks võtnudki.
Ametlik Kreml eelistab Stalini teemal vaikida. President Vladimir Putini kodulehekülg juhatab vaid ühe kõne juurde, kus ta on kasutanud sõna Gulag – Vorkuta linna minevikku riivates. 2005. aastal üritati Venemaale püstitada ka Stalini kujusid, kuigi jah, ilmselt Kremli keelul pääses Moskva sellest. Represseeritute nimekirjade koguteoste toimetustesse kuulub alati ka riigivõimu esindajaid. Kuid Venemaa välisministeerium kaitseb avalikult stalinistlike kuritegude toimepanijaid – küüditajaid, kes on Eestis või Lätis kohtu alla antud.
