„Nipernaadi” kannab lõputut igatsuse vaimu

 (5)
„Nipernaadi” kannab lõputut igatsuse vaimu
Unistaja ja suurepärane luiskaja Toomas Nipernaadi otsimas oma Katariina Jeed (foto: Kaader filmist)

Kaljo Kiisa lavastatud „Nipernaadi” jõudis kinolinadele 1983. aastal – ajal, mida me nüüd tagantjärele nimetame brežnevlikuks vaikeluks, ehk stagnatsiooniks ning mille foonil film muretust eestiaegsest rännumehest on kui tervitus mingist teistsugusest, eskapistlikust maailmast.

Idees ekraniseerida August Gailiti samanimeline raamat polnud midagi uut, kuigi mitmed endised Tallinnfilmi töötajad on meenutanud tollase filmitoimetaja Lennart Meri ütlust, mille kohaselt tema oli pannud „Nipernaadi” toimetuse kõige alumise sahtli kaugemasse nurka, et keegi seda käppida ei saaks. Võimalik, et nii see oligi, kuid kaheksakümnendate alguseks oli Kaljo Kiisk, tollal tuntud pigem kui märulilaadsete filmide lavastaja, jõudnud punkti, mida ta iseloomustas 2007. aasta intervjuus järgmiselt: „Siin („Nipernaadis”) oli väga palju taga emotsionaalset seisundit minust. Mida vanemaks sain, seda rohkem pöördusin selle raamatu juurde tagasi, siit pikalt ja sealt natuke. Ja nii üksikute juppide kaupa hakkas ta mulle minema siia, hinge.”

Hiljem lisas Kiisk, et on tänulik oma väimehele Juhan Viidingule, kes olla öelnud: „Sul on ägedad ja vägevad ja võitlusrohked asjad. Teeme midagi täiesti hingele, teeme „Nipernaadi”.”

Stsenaariumit muudeti palju

Võitlusrohked asjad võitlusrohketeks asjadeks, kuid ilmselt just tänu neile kinnitati pagulaskirjaniku teose ekraniseeringu stsenaarium otse Moskvas, jättes kohaliku kinokomitee kõrvale.

Üldse tuleb Kaljo Kiisale anda au oskuse eest moodustada oma filmi loomingulist meeskonda. Lisaks pealtnäha üsna riskantsele peaosalise valikule, kutsus ta „Nipernaadi” juurde tandemi – operaator Jüri Sillarti ja kunstnik Tõnu Virve – ühe eesti filmi ajaloo loomingulisematest kooslustest. Ka Nipernaadi naisi, keda otsiti nii Soomest kui Kesk-Aasiast, pani Kiisk kehastama peaasjalikult kodumaised lavakunstikateedri lõpetanud tüdrukud, kelle jaoks oli üldjuhul tegemist esimese rolliga kinolinal.

Kiisk teadis, mida ta teeb ja nõnda andsid filmi autorid Toomas Nipernaadile kandle asemel jalgratta, panid rännumehele selga valge ülikonna ning seadsid taevasse kunstkuu. Jüri Sillarti mälestused võtete ajast on järgmised: „Algne stsenaarium muutus muidugi väga palju. Viidingu osa on suuresti novellide valik, aga tavaline oli see, et enne kui hakkasime stseeni võtma, siis lõime raamatu lahti… Gailitil oli nii rikas, kujundlik keel... Raamatut sai loetud õhtul või hommikul, kuidas aega oli, ja võimalik, et tänu sellele tekkis mingi ühtne tunnetus. See oli oluline nii Kaljole kui ka minule. Ja eks Kaljo ise on ka natuke Nipernaadi.”

Kiisa unistuste roll

Seda, et Nipernaadi olla olnud Kiisa unistuste roll, sahistati ka võttegrupis. Eks teadjad nägid kohe Kargi rollilahenduses, st filmi-Nipernaadi miimikas-žestides piisavalt palju sarnasusi režissööri endaga. Kiisa enda kommentaar oli lihtne „Mina usun, et nii vaimselt kui emotsionaalselt igale õigele mehele on Nipernaadi kas kaugelt või lähedalt sugulane. „Nipernaadi” süžee on ju võrdlemisi universaalne – tahtis inimene eemale reaalsusest, sellest tänasest päevast, otsis kõrget ja kauget. Ja minu Nipernaadi tegutsebki selle nimel, tema jutt, tema fantaasia vallutab nii karjatüdruku kui haritud peretütre.”

Valmis filmi kannab lõputu igatsuse vaim – teed on lõputud ja inimeste olek ootevalmis. Kui tegelaste emotsioonide kraadid tõusevad, valgustab nende nägusid punane kuma, sest tsiteerides operaatorit: „Punane oli armastuse, vere ja kire värv – ka revolutsiooni, mis on suur kirg tegelikult.” Anne Maasiku Ernst Enno sõnadele loodud „Rändaja õhtulaul”, lugu, mida nüüd Kiisa Nipernaadiga seostatakse, pärineb tegelikult juba aastast 1976, Jaan Toominga lavastusest „Veli Joonatan”. Kiisk, kes oli seda korra kuulnud, teadis kohe, et tegemist on Nipernaadi tunnuslauluga.

Loe veel

Tõnu Kark ise kommenteeris tagantjärele, et on väga rõõmus Nipernaadi rolli üle: „sest mul on mängida tulnud väga palju jõhkardeid ja igasuguseid tegelasi, kes ei ole seesmiselt ilusad. Nipernaadi romantilisus oli mulle üks võimalus näidata, et ma suudan peale jõhkardite ka mingisugust ilusat inimest mängida.”Filmi kriitika keskendus paraku raamatu ja filmi võrdlemisele, mis on teatavasti tühi töö. Meediumid olid erinevad, kuid sellest aru saamiseni on eesti filmikriitikal olnud pikk maa käia. Filmi nautimiseks-vaatamiseks ja filmi kaudu Gailiti mõistmiseks ei pea tingimata raamatut lugema. Ehk sobibki siia lõppsõnaks operaator Jüri Sillarti tõdemus: „Tõeliselt häid filme ei võeta hästi vastu, nad nihkuvad oma kohtadele. Ei oska öelda miks, aga seda ma tean.”NimirollPeaosalist oli raske valida

Filmi teha oli lihtne, võttesse minek oli keeruline, on iseloomustanud „Nipernaadi” tegemise protsessi filmi operaator Jüri Sillart. Lisaks jagelustele Tallinnfilmi kunstinõukogus oli põhiliseks probleemiks peaosalise valik. Favoriitideks peetud Aarne Üksküla ja Lembit Ulfsak ei olnud proovivõttel need Nipernaadid, keda Kiisk oma vaimusilmis nägi ning Sillarti sõnul „läks paanikaks”.

„Hakkasime siis kõiki sobivas eas näitlejaid tuimalt läbi tampima. Tõnu Kark oli kõigis eelmistes filmides mänginud, ja nii palju mänginud, et teda hüüti juba nimega „eesti kino kark”.

Jätsime ta alguses sellepärast välja, aga tema oli siiski parim,” meenutab Sillart. Kiisk ise on andnud veidi täpsema seletuse, tema sõnul mõjusid korraga nii Kargi noorus kui ka tema liikuvus. Kark oskas olla korraga nii emotsionaalne kui ratsionaalne.Neljateistkümnes film„Nipernaadi”

••Lavastaja: Kaljo Kiisk
••Stsenarist: Juhan Viiding
••Operaator: Jüri Sillart
••Heliloojad: Raimo Kangro ja Andres Valkonen
••Laulu teksti autor: Ernst Enno
••Muusika autor ja esitaja: Anne Maasik

Osades
••Toomas Nipernaadi – Tõnu Kark
••Milla – Viire Valdma
••Peetrus – Paul Poom
••Paulus – Egon Nuter
••Joonatan – Margus Oopkaup
••Ello – Katrin Kohv
••Tralla – Aire Johanson
••Kati – Vilma Luik
••Jaan Lõoke – Ain Lutsepp
••Maret – Rita Raave (Maret)
••Inriid – Kaie Mihkelson
••Jaanus Roog – Jaan Rekkor
••Siimon Vaa – Jüri Järvet
••Esilinastus Tallinnas 1983

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare