NO-teatri “Stalker” viib vaataja jõuga Tsooni
Andrei Tarkovski “Stalkerit” on nimetatud kultusfilmiks, religioosseks kogemuseks, filosoofiliseks traktaadiks ning veel millekski, mis tõstab selle keskpärasusest valgusaastate kaugusele.
“Stalker” on suures osas filmitud Rotermanni kvartalis ja Keila-Joal ning kuna toona oli tegemist n-ö kodumaise filmiga, kujutab see endast igale eestlasele kindlat osa eesti kultuurist. Sellega oleks NO teemavaliku küsimus justkui lahendatud. Sakslasest külalislavastaja Sebastian Hartmann teeb laval tõeks oma teesi, et teater ei pea olema lihtne ja lineaarne lugude jutustamise vahend, kus toimib narratiivi katkematu põhjuste-tagajärgede ahel. See ahel on olemas, aga see on dünaamiline, mitte ankruraskusest pingule tõmmatud.
Hartmann mängibki NO-s just dünaamikaga. Teatavas mõttes on see vist paratamatu, kui tõmmata vältimatu paralleel Tarkovski filmiga. Filmis valitseb pea religioosne rahulikkus. NO-sse selline mäng ehk ei sobikski, sest alustavas teatris pulbitseb jõud ja noorus.
NO võtabki vaataja jõuga Tsooni kaasa. Esialgu tundub see võõrastav, ei saa aru, miks nad tahavad vaatajat sinna viia ja miks just nüüd. Palju hüsteerilist draamat, skisofreeniline rollijaotus, kus neli näitlejat mängivat kolme tegelast (Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Kristjan Sarv ja Jaak Prints) – Stalkerit, Kirjanikku ja Professorit. Nad vahetavad oma rolle ning iga tegelane areneb neis kuidagi edasi, paljuneb või pooldub.
Tarkovski pakkus tohutult ruumi, aeglasi pingestatud kaadreid, tema Tsoon valgub igale poole vaataja ümber. NO on rõhud ümber mänginud. Lava koosneb neljast kitsukesest Tsoonist, ahastes tingimustes on ka dialoog pingestatum. Stalkeri naine (Mirtel Pohla) ei lepi paratamatusega vaikselt ja jõuliselt kannatades, vaid hüsteeriliselt. Kuigi tekst on sama, mis filmis, on seda raske ära tunda.
Poole etenduse pealt ei jäeta enam valikut, vaataja viiakse raudse haardega Tsooni. Taevast sajavad päris kuused. Neli tükki, igasse Tsooni üks. Ja siis hakkab vaataja Tsooni liikuma. Publik viiakse kohale tõepoolest füüsiliselt, oma tahtmine enam ei loe. Maa jalge all hakkab liikuma. Kuigi see on lihtsalt tehniline lahendus, tuleb tõdeda, et tehnika jõud on suur, sest see avab inimeste meeled, tekitab mingi uue emotsiooni, isegi kui see on kõige lihtsam lapselik rõõm ą la “ohoo, tribüünid hakkasid sõitma”.
Soovide tuba jäi vahele
Siit algabki etenduse võimas finaal. Tahtmatus uskuda hakkab vaikselt järele andma. Skisofreeniline ja fragmentaarne pilt hakkab muutuma arusaadavaks, kuni vaataja lõpuks Tsoonist välja viiakse. Nüüd juba plaksutatakse. Kristjan Sarv tänab publikut nagu rokkstaar. NO-s on elu sees.
Midagi oleks nagu vahele jäänud... Soovide Tuba. Selle poole ju kogu etenduses liiguti, see oligi sisu. Laval mängiti see läbi küll, intensiivselt, nagu ka ülejäänud etendus. NO-teatri “Stalker” on filmi peegeldus, mida on huvitav vaadata, kuid “millegi” lisamisega jääb ta hätta. Vist. Või tekitas minus sellise tunde Tsoonis viibimine.
